Enesetapjad

Birk Rohelend

Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata. “Enesetapjad” on Birk Rohelennu teine noorsooromaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Birk Rohelend

Enesetapjad

Andresele ja Raulile, keda meie seas enam ei ole

Iga silmapilgu vahel on hetk, mil silmad on suletud.

Sel ajal ei ole mitte midagi näha.

Just samamoodi toimub ka kogetuga.

Ainult et kogetu puhul oleme veel vähem teadlikud tajumatuse hetkedest, momentidest, mis oma näilise tähtsusetusega teetähistena meie rada märgivad, vankumatult meie samme suunates.

Nii on iga nüanss, fraas ja esmalt tähtsusetuna näiv silmapilgutus väärt suurimat tähelepanu.

See, mida me iga päev enda ümber näeme, ongi mõeldud ainult meie silmade jaoks ning omandab sisu ja mõtte igaühe enese peas.

Reaalsusena tajutud maailm koosneb vaid subjektiivsetest tunnetusfragmentidest.

Ma pole kunagi kirjutanud selleks, et transkribeerida olemasolevat vГµi sellele maailmale meelevaldselt peale suruda mingisuguseid universaalseid reegleid ja tГµlgendusi.

Ma ei taha kellegi eest mГµtteid Г¤ra mГµelda.

Nii on just tГјhiruum sГµnade vahel see, mis kannab tegelikku ideed.

Välisuks sulgus pauguga

Sekund hiljem levis tihe vaikuselaine Гјle korteri. See laotas ennast kortsus riiete hunnikule pГµrandal, libises Гјle purunenud veiniklaasi habraste kildude, sГµrmitses Гµrnalt maas vedelevat filmirulli ja puges mГµnusalt vanade ajalehtede hunnikusse laual. Kell, mis oleks vГµinud teda eemale peletada, lebas vГµimetuna nurgas, harali osutid meenutamas viimast hetke.

Musta-valgeruudulist vannitoapõrandat katsid vahapritsmed, vanni alt paistis kustunud küünla ots. Nurgas vedeles määrdunud käterätik ja ukseni viivad märjad jalajäljed olid veel selgesti nähtavad.

Peeglile oli keegi punase huulepulgaga kirjutanud: „I hate you!”

Nahk, mis oli puhtaks pestud, säras veel noorusest ja elujõust. Üks sihvakas valge käsi rippus hooletu elegantsiga üle vanniääre, teine oli kadunud veinipunaselt kumavasse vette. Poolsuletud lauge ääristavad ripsmed olid märjalt kokku kleepunud.

Vannis lebava kГµhna nooruki tardunud pilgus peegeldus pГµhjatu imestus.

PIA

Pia läks ära ega vaadanud kordagi tagasi. Mehhaaniliselt, jalg jala järel sundis ta ennast edasi liikuma, justkui oleks see tema viimane teekond tapalavale. Hing karjus sees, nagu keegi oleks seda noaga taga ajanud, peas vasardas üksainus mõte: peale Zeni ei ole enam mitte midagi.

TГјhermaa.

Jumal, kuidas ta seda lõpmatust vihkas! Seda elutut pidevruumi, kus polnud midagi peale tema enda õõnsalt kumisevate mõtete! Need kõik olid juba varem ära mõeldud.

Mõnikord tundus Piale, et terve ta elu on nõiaring, millest pole võimalik pääseda. On nendesamade ennasthävitavate mõtete kandiline puur, mille kitsad varvad talle hinge lõikusid. Liiga palju oli juhtunud. Ta ei jaksanud enam. Tagasivaates tundus kõik üheainsa lõppematu unenäona, mis oli täis vägivalda, viljatut võitlust ja meeleheidet. Nüüd oli ta alla andnud. Kaotus oli tulnud nagu üksainus suur lööklaine, hävitades kõik, mis teele ette jäi. Ta oli lõplikult üksi jäänud.

Pikkade lohisevate sammudega venis tüdruk mööda jõekallast edasi, peaaegu märkamata rada enda ees. Tähelepanu ümbritseva suhtes oli vajalik vaid selleks, et manööverdada mööda koerapabulatest, lömmis plastpudelitest ja süljelärakatest, mida lekkivad teekäijad olid tihedalt ta jalge ette puistanud. Kollakad jäälaamad loksusid laisalt vastu kaldaid, nende vahelt vilksatas rohekaspruun vesi. Kusagil s