Jäätunud võõras
Kristiine Kurema
Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus? Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.
Kristiine Kurema
Jäätunud võõras
Vanaemale – ära enne mind jää…
Üks pääsuke lendas, kuni otsa sai tal lennutee…
„Ei, appi! Aidake keegi! Ta on seal sees! Päästke keegi mu ema! Kuulete! Appi!”
Keegi ei liiguta. Kõik seisavad üksteisele toetudes, silmad vett täis.
Piilun küsivalt isa poole. Tema silmis pole pisaraid, hoopis põlev maja peegeldub neist vastu. Jooksen hüsteeriliselt kodu poole, ma ei saa oma ema sinna põlema jätta. Ei saa!
Suur paks tuletõrjuja tõkestab mu tee. Ainus, mis tal öelda, on see, et ta tunneb südamest kaasa. Vahin talle sõnatult otsa. Juuksed varjavad mu punast pisarais nägu.
Vaikus! Mu sees pulbitseb liiga palju emotsioone ja ma ei suuda nendega tegeleda. Ma ei kuule, mida teised räägivad, ei tahagi kuulda! Kõik on läbi. Maja kukkus kokku. Tulekahju on kustutatud, päästa pole enam midagi.
TuletГµrjujad hakkavad minema, kohale saabub kiirabi.
Liiga punast huulepulka kasutav tädi tirib mu autosse. Küsib enesetunde kohta.
Vastan: „Tühi!”
Ta paistab mu vastusest segaduses olevat. Oma asi, kui aru ei saa, Г¤rgu siis kГјsigugi.
Vaatan auto aknast välja. Politseinik räägib isaga. Ulatab talle palju pabereid.
Tädi Olga sammub üle aasa kohale. Nutab ja seletab papsi juures. Ma ei saa midagi aru. Pool jutust on venekeelne. Olga-tädi on tegelikult venelane, aga ta saab hästi eesti keelest aru, isegi rääkida oskab, kuid ta sõnavara pole lai. Sellegipoolest oleme talle alati meeldinud. Ema saatis talle kord kuus rabarberikooki. Tädi Olga andis meile seevastu õunu ja muid asju oma aiast.
Tunnen, et silmad täituvad pisaratega. Kes nüüd Olgatädile rabarberikooki teeb? Ta ise ju ei oska.
Punase suuga arst paneb oma käe minu omale ning puurib pilguga minust läbi. „Kas tunned ennast hästi? Valutab kuskilt? Ajab köhima?”
Pööran pea tema poole. „Südames on tühjus ja see valutab!”
„Ema kaotus on raske. Püüa hakkama saada. Selle vastu pole rohtu. Nüüd peate isaga tugevad olema.”
Noogutan. Mida tema ka sellest teab. Hea lihtne rääkida. Tal pole aimugi, mis tunne see on, mis mu sees toimub. Tema jaoks on see üks tavaline väljakutse, mis leidis pisut õnnetuma lõpu kui mõne narkari elu päästmine. See naine läheb nädala lõpus ikka harjumuspäraselt koos sõpradega klubisse ega mäleta selleks ajaks enam midagi tüdrukust, kes tahaks oma valu välja nutta, aga ei oska.
Olga-tädi tuleb minu juurde. Ütleb, et jääme praegu isaga tema poole elama. Tal on suur maja, ruumi ülearugi. Lubas pannkooke küpsetada. „Ega ma nii hästi oska kui sinu ema, aga kahe peale saame hakkama! Eks ju!” Vastuseks saab ta jälle ühe mitte midagi tähendava noogutuse. Vähemalt päästis ta mu selle arsti käest.
Kõnnime kolmekesi Olga-tädi kodu poole. See asub kohe meie maja kõrval. Ainult võsa on vahel.
Meie maja… Kodu, mida enam pole ega saa kunagi olema. Mind valdab järjekordne nutuhoog. Võtan isal käest kinni, kuid ta laseb kohe lahti. Kiirendab sammu. Eriti tore. Ma ei saa enam midagi aru. Tunnen, nagu oleksin täiesti üksi. Isa on mingis omas maailmas, kuhu mind ei lasta. Ta lihtsalt eemaldub meist. Ei ütle sõnagi ega midagi.
Tädi Olga näitab mulle mu toa kätte. Annab garderoobist puhta pesu ning teeb mu voodi ära.
Isa on ammu teises toas. Pani ukse lukku ega tahtnud kedagi näha.
Istun õnnetult tugitoolis, vaatan Olga-tädi tegutsemas. Ta ei tee voodit nii nagu ema. Ema tõmbas voodi seinast eemale, lasi linal voodile langeda, kohendas padjad ja heitis need voodi otsa, teki pani hoolikalt peale, et ääred maha ei kukuks, ning lükkas siis voodi seina vastu tagasi. Lõpuks tõstis mu mäng