Mustlasplikad
Ketlin Priilinn
Kolm õde sõidavad elus esmakordselt ilma vanemateta reisile. Esialgsete ilusate plaanide kiuste tabab tüdrukuid seal üks äpardus teise järel. “Mustlasplikad” räägib suurlinnast läbi 13-aastase tüdruku silmade, üllatustest ja avastustest, veidi ka hirmudest ja nendega võitlemisest, eelkõige aga sellest, kuidas rahuliku meele säilitamine ja julge pealehakkamine suudavad tihti päästa ka kõige keerukamatest olukordadest. Ketlin Priilinna “Mustlasplikad” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.
Ketlin Priilinn
Mustlasplikad
PГјhendan selle loo
oma õdedele – Paulale,
Brigittale, Brigellale ja
väikesele Kristannale.
Tore, et olemas olete.
1.В Halb eelaimus
„Liisi, tule juba! Me jääme sinu pärast veel lennukist maha!” Heidi hääl oli juba väga kärsituks muutunud.
Mina tundsin ennast sel hetkel veel hästi. „Kohekohe,” püüdsin oma suurt õde rahustada. „Mida sa põed? Lennukisse hakatakse laskma alles veerand tunni pärast!” Heitsin veel viimase pilgu peeglisse ja sasisin sõrmedega oma juukseid, üritades neile natuke kohevust juurde anda. Käisin kah, peegelpildil polnud väga vigagi. See sinine triibutaja oli täitsa asja ette läinud, ehkki nii ema kui Heidi krimpsutasid muidugi nina, kuuldes, et kavatsen Londoni reisi ajaks oma juustesse sinised salgud sisse teha. Rahustasin nad mõlemad maha, kinnitades, et need triibud saab väga kergesti lihtsalt veega maha pesta. Ja nüüd siis ilmestaski mu muidu nii igavaid tumepruune juukseid mitu erksat sinist salku. Jalga olin omale ajanud tumesinised alt laienevad teksad, seljas oli mul roosa Marilyn Monroe pildiga T-särk ja kuna hommikul oli õues äärmiselt ebasuviselt külm, siis olin sunnitud särgi peale ka veel tumesinise teksajaki tõmbama.
„Okei, lähme siis!” Tõstsin maast oma tumehalli koti üles ja vinnasin selle selga. Appi, kui raske! Mis asju ma sinna ometi toppisin, kirusin mõttes. Valjusti ei hakanud ma midagi kurtma, sest Heidi oli alles eelmisel õhtul targutanud, et ma ikka üksnes vajalikud asjad kaasa võtaksin. Temal endal oli samuti seljakott, aga minu omaga võrreldes oli see ikka kordades väiksem ja kergem. Ja ometi oli tema sinna kõigele muule lisaks pidanud mahutama veel ka piduliku kleidi ja kõrge kontsaga kingad! Oli ju Londonis teatri külastamine tema ammune unistus.
Olime lennujaama kemmergust just välja astumas, kui Rebeka teatas, et tema tahab pissile. „Miks sa siis kohe ei öelnud,” oigas Heidi. „Mine siis, aga tee ruttu!”
Rebeka lipsas kabiiniuksest sisse ja mina sain nüüd mahti veel natuke huuleläiget peale panna. Silmanurgast heitsin pilgu Heidile, kes kätekuivati kõrval kannatamatult niheles ja sõrmede vahel oma helesinise Fila pusa kapuutsi nööre keerutas.
Muigasin endamisi. Mu õde on masendavalt täpne ja korralik inimene. Ta kohe peab igale poole alati varem kohale ronima, et jumala eest mitte hiljaks jääda. Vanasti, kui õde veel meil elas ja keskkoolis käis, olin sunnitud tema pärast igal hommikul pool tundi varem üles ärkama. Ta pani alati kella kuueks helisema ja astus seitsmest kodust välja, ehkki tunnid algasid meil mõlemal kaheksast ja koolimajani oli vaid paar peatust sõita. Mina ei viitsinud iialgi enne poolt kaheksat välja minna. Seepärast algas mul hea põli, kui Heidi kaks aastat tagasi ülikooli astudes endale korteri üüris ja iseseisvat elu alustas. Võisin tunduvalt kauem voodis vedeleda, ehkki, mis seal salata, jäin seetõttu ka mitmeid kordi kooli hiljaks. Mis teha, pole minus seda korralikkust ja täpsust nagu Heidis. Pigem on asi vastupidi: kaldun olema lohakas, hajameelne ja hooletu. Näiteks oma kooliasjadega on ka Heidi eluaeg megalt korralik olnud. Tema õpikutel olid alati korrektselt kaaned ümber pandud, pastakad-pliiatsid kenasti riidest kotikeses (nooremana pinalis) ja vihikutest vaatas vastu nii ilus ja loetav käekiri, et lihtsalt vahi ja imesta.
Minu vihikud seevastu olid täis plekke ja kri