Kirjaklambritest vöö

Mare Sabolotny

«Kirjaklambritest vöö» saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel 2. koha. «Kirjaklambritest vöö» on sünge sissevaade tänapäeva noorte mõttemaailma ja elusse, kus koolitüdimuse, popitegemise ja pisitülide kõrval mängivad kaalukat rolli ka alkohol ja uimastid, seks ja aids, depressioon ning söömis- ja uneprobleemid. Raamatu peategelane, 16-aastane Kati, on pealtnäha tavaline mässumeelne teismeline. Ta käitub vahel iseendalegi arusaamatult, rääkimata emast-isast ja õpetajatest. Ta ei taha olla korralik ja keskmine, vaid hoopis metsik ja salapärane. Kuid üks tegu viib teiseni, probleemide hulk muudkui kasvab ning üha painavamaks muutuva kurbmängu lõpptulemus on ootamatult traagiline.

Mare Sabolotny

Kirjaklambritest vöö

1

Mobiiltelefoni äratuskell helises. Patjade vahel liikus aeglaselt peenike käsi plaaniga lärmakas asi vastu seina puruks visata… või siis välja lülitada. Oli kuulda ohkamist ning käe omanik tõusis ja tuikus uniselt vannituppa. Hambaid pestes jäi ta end peeglist jõllitama. Korrates küsimust, mis tal pidevalt peas kummitas: miks? Kaotanud lootuse leida elule mingisugunegi mõte, langetas ta pea ning pesi näo, et teha algust uue päevaga.

Kati oli 16-aastane, kuid nägi välja vanem, selle eest oli ta ise hoolt kandnud – et alaealistele keelatud tooteid poest kätte saada. Tal olid lühikesed tumeblondid laines juuksed, sinakashallid silmad, pikad ripsmed, vähesest magamisest sinised silmaalused. Kehaehituselt keskmine… „keskmine” oli sõna, mida ta jälestas, mida temaga ei oleks tohtinud seostada, mida ta ei tahtnud olla.

Tüdruk vaatas kella ning tormas tagasi oma tuppa, kus meikis end, otsis mõned puhtad riided ja pani need kiiruga selga. Ta ei saanud aru, kuidas oli kell selleks hetkeks alati juba 7.20. Kati raputas masendunult pead, haaras koti ja jooksis kööki, et midagi süüa. Minut hiljem tatsas ta vihaselt oma tuppa tagasi, sest oli unustanud sokid jalga panna. Sel hommikul sokid, mõnel teisel pusa, kott, mis iganes, peaasi, et ta hiljaks jääks. Söögist ja kohvist oli ta taas ilma, oli aeg hakata kõigest väest bussipeatusesse jooksma. Paar peatust bussiga ning siis jala läbi vanalinna. Nagu igal hommikul.

Kool igav nagu alati. Ajalugu mõttetu nagu alati, kõik sama nagu alati. Õpetaja alustas tundi ja lasi kellelgi töövihikuülesande ette lugeda. Jaganud välja mõned kahed, ühele õpilasele nelja, kutsus ta kellegi jutustama. Jutustama õppis tavaliselt neli õpilast kolmekümne kuuest, ja ka neil ei olnud tekst kuigi hästi meeles. Pärast pingsat vaikust teatas õpetaja ühe nime, teised ohkasid kergendunult ja vaatasid kaastundlikult vastamakutsutut, kes paaniliselt raamatut lehitses üritas midagigi meelde jätta. Mõni tunnistas üles, et ei ole õppinud, ja sai kahe, mõni punnitas ja sai ikka kahe. Lõpuks andis õpetaja alla või leidis kellegi, kes oli kodus õppinud või vahetunniga enamiku peatükist meelde suutnud jätta. Viimasel puhul vajus klass sügavasse igavusse, mõni võis isegi magama jääda. Enamik lobises või, nagu Kati, tagus tapvast igavusest pead vastu lauda.

Margit oli tol päeval kodus kõik pähe õppinud, tark tegu, kui kahtesid ei taha – õppida üks kord kõik ära, tõsta siis kätt ja hästi vastata. Siiski leidus vähestel sellekski viitsimist.

Kati pinginaaber Heigo tundus magavat.

KГµik oli nii nagu alati.

Teise, kõige pikema vahetunni ajal läksid Kati, Heigo, Juhan ja mõned teised koolikaaslased lähedal asuvasse parki suitsetama. Mõni päev oli neid rohkem, mõni päev vähem, vahel parki, vahel mujale. Tavaliselt käidi teise ja/või kolmanda ja/või neljanda vahetunni ajal.

Kuid tavaliselt ei jäänud nad vahele õpetajatele, kes alles kolmandaks tunniks kooli tulid. Eesti keele õpetaja ja ühtlasi Kati klassijuhataja Marju Merilaas sai vihaseks ning pani nad kõik seletuskirja kirjutama. Katile, kes oli ta eriline „lemmik”, nimetas ta seletuskirja kirjutamiseks v