Okultismiklubi
Kersti KivirГјГјt
“Läheme siis meie ka filmi vaatama,” sõnas Viktor taldrikut õrnalt enda poole tõmmates. “Aga teistele võiks rääkida, et vaim tuli välja ja…” Lause jäi lõpetamata, sest taldrik rebis end Viktori sõrmede alt lahti ning libises äkilise hooga lava suunas. […] “Idioot! Miks sa nii tegid? Ma oleksin rabanduse saanud!” Veronikal oli ehmatusest nutt kurgus. “Ma… ma ei teinud midagi… ta ise läks… ausõna.” kokutas samavõrd jahmunud Viktor. Okultismiklubi on inspireeritud Vana-Kuuste kandis aset leidvatest paranähtustest ning Kuuste Q-klubi ulmelistest seiklustest. Raamat on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.
Kersti KivirГјГјt
Okultismiklubi
Iirikeelseid väljendeid aitasid tõlkida Aonghus ja Lughaidh foorumist www.daltai.com
Go raibh maith agat!
Okultismiklubi
Klubi liikmed
Veronika ainus, kel õnnestub pääseda
Fränki sensitiiv, kes tunneb teispoolsust ja teispoolsus näikse tundvatteda
Renate keegi, kes on valmis armastuse nimel ohverdama oma elu
Viktor ta on see õige … aga kelle jaoks?
Annabel magnettГјdruk, kes tГµmbab tГµmbab ligi mitte ainult armunud noormehi, vaid vaid ka midagi muud
Tristan milleks käsi uisapäisa tulle pista, kui pihid on?
Õpetaja Erika keegi peab ju lastel silma ka peal peal hoidma – niivõrd-kuivõrd …
Klubi tegevuskohad
Koolimaja sünget saladust varjav endine rüütlimõisa härrastemaja
Allee gigantlikud pärisoriste esivanemate poolt istutatud puud, sajatustega väetatud
Kivikalme kas August von Sieversile sii ei õpetatud – mis surnule kaasa antud, kuulub Toonela riiki
Tunnel siitkaudu saab teise tunnelini – selleni, millest räägivad varjusurmas olnud
Proloog
Õpetaja Erika seisatas teelahkmel, et mitte liiga kergemeelselt astuda sammu, mida ta juba ammu oli igatsenud teha. Töötades juba üle aasta Vana-Kuuste põhikoolis ajaloo- ning ühiskonnaõpetuse õpetajana, oli ta korduvalt jalutanud mööda Vana-Kuuste ja Sipe vahelist kruusateed. Mitte seepärast, et see oleks ilmtingimata vajalik olnud punktist A punkti B jõudmisel, vaid hoopis teelt avanevate hingematvate vaadete pärast. Tee lookles pärast Vana-Kuuste asulast väljumist ja vana Võru maanteelt ärapööramist pisut ülesmäge, misjärel võis rändaja saada muinasjutulise laiekraanpildi Lõuna-Eesti vaheldusrikkast kultuurmaastikust koos põllulappide, metsasalude, hajali asuvate talumajade ja silmapiiril valendava kirikutorniga. Isegi Rebase küla nõukogudeaegsed hiigellaudakompleksid mõjusid selles kontekstis idüllilistena. Vaate muutis aga kordumatuks Vana-Kuuste – Sipe maanteelt umbes poole versta kaugusele põhja jääv tsaarideaegne lehise-vahtraallee. Mitte miski, mis inimkäte poolt rajatud või looduse poolt külvatud, ei rikkunud vaadet aukartustäratavale, ent samas lummavale hiigelpuude rivile, mis veel oktoobris oli olnud säravkuldsem kui Vana-Kuuste mõisapark, aga nüüd, novembris, mõjusid raagus okstega vanad puud sombuse taeva taustal tontlikumana kui iialgi varem.
Vana-Kuuste – Sipe kruusateel puudusid kuni Rebase küla ristini kõrvalteeharud, kui mitte arvestada põikeid taluhoovidesse. Ent vahetult enne Rebase risti pööras kruusateelt lõunasse väiksem teeharu, mille otsas nüüd õpetaja Erika seisiski. Tee oli nagu põlluveereteed ikka – sügiseste künnitööde järel olid kohvipruuni mulda sõidetud sügavad traktorirööpad, mis nüüd öökülmadega olid tahkunud ja õrna härmakorra all. Ent natuke edasi kohast, kus traktori jäetud jäljed põllule pöörasid, kõrgus võsastunud kiviküngas kahe iidvana kasega. Loomulikult õpetaja Erika teadis, et tegemist on kivikalmega. Pealegi paistis kruusateele ära posti otsa naelutatud plekist silt, mis ilmselt viitas arheoloogiamuistisele. Kivikalme suunas õpetaja Erika nüüd ammuigatsetud sammud seadiski. Siiani oli ta kivikalme teelahkmelt kahjutundega mööda kiirustanud, et mitte maha jääda Sipel peatuvast liinibussist. Seekord aga lükkas õpeta