Karl Kiilaspea pärijad
Aarne Ruben
Romaan "Karl Kiilaspea pärijad" on kaasahaarav ajalooline väikeste mütoloogiliste kõrvalepõigetega seiklusromaan kirjaoskamatust rändrüütlist Lotharist, kes läheb kombekohaselt rännuretkele seiklusi ja teadmisi otsima. Teel ründavad teda norsemennid, teised rändrüütlid, hiiglased, deemonid ja ka daamid, mõned kõrgest soost ja mõned mitte. (Vahel ründab muidugi ka tema ise, aga võitluse käigus on juba raske aru saada, kes alustas.) Teda tabavad võidud ja kaotused, korra esitab ta väljakutse isegi kuningas Karlile endale, kes inkognito ringi juhtub seiklema. Saab selgeks, et rüütli mõttemaailma kuuluvad kaunid naised, vägiteod, esivanemad, vale ladina keel ja palju muud. Ja ka see, et iga kaotuse taga võib oodata võit.
Esimene peatГјkk
aastal DCCCLVI, mis kõneleb rüütlite osalemisest printsessi pulmatseremoonial ja sellestki, kuidas juuresviibinud senjöörid austasid pühakute säilmeid
Esimeses kapiitlis tuleb juttu pöörlevast maast.
On hea, et suudan selle kõik lõpuni ära kõnelda, sest vennad-rüütlid ootavad tegusid ja mitte sõnamulinat ja iga raamat on tegu. Aga kuhu see kõik välja viib, sellest juba järgnevas kolmeteistkümnes peatükis.
Nimi on minul Lothar, frangipäraselt Hrotgario, ja minu esivanem sõdis koos majordoomus Karl Vasaraga Püreneede mägedes. Minu maavaldused asuvad Verberie lähedal, nad on viis arpennist pikad ja laiad ja koha nimi on Stu Leu ehk munkade keeles Stu Lupum. See tähendab Hundikuristikku. Ma olen vikomt ehk asekrahv ja mul on palju talupoegi, kes töötavad minu heaks. Ilmad on meil head, kui saate, siis tulge külla.
Kõigepealt, see oli õnnelik juhus, et tema heldus kuningas Karl oli andnud Juuditi, ühe oma kahest tütrest, Wessexi kuningale Aadlihundile, ning mina ja minu kaks sõpra olime tema helduse suursündmuse – pulmade – tunnistajaks kohas nimega Verberie-sur-Oise, mis tähendab Oise’i jõe läheduses asuvat pöörlevat maad.
Pöörlev Maa oli tugeva puittaraga linnus Pikardia haljastel küngastel. Nii kaugele, kui silm iganes võis ulatuda, ümbritsesid seda maalinna meie helde riigi põhjatud sood ja kõrged künkad. Puudest olid esindatud mänd, lepp, kuslapuu, vaevakased ja – pajud, õitsvad või lõikusküpsed nisupõllud rõõmustasid tundmatu ränduri silma. Juba teedelt algasid põhjatud okaspuumetsad, milles metsik meigas ja taltsas kull võisid oma igavest ringtantsu vihtuda. Kui senjöörid saabusid oma mitmevärviliste sadulatekkide säras, siis võis tihti näha talupoegi, kes teepervel adrakurgi üles tõstes ehk siis külviastjat hoolega põues hoides kõndisid. Suitsud keset seda Jumala suurt loomingut tähistasid pisikesi kloostreid, mis sinna-tänna riburadapidi kokku paisatuna meie maad ehtisid. Kloostrite ristidega terasuksed jäid rangelt suletuks, kuid eriti värvikal sügisel oli selgesti näha, kuidas mõni väsinud, jalgu järel vedav vandersell nende hoonete akende taga koppis ja kuidas siis sünge munk laternaga talle pimeduse saabudes vastu tuli. Kloostrite õuedes käisid talunaised ubade või saksa naeristega, vahel võis jälle näha paternostereid pobisevat ilmikmunka veinivaatide või juustukeradega kloostriteel ukerdamas.
Meie maa laius otsa ja ääreni ja niisuguste vanade paikade nagu Sepaallika, Kloostrivärava, Arpenti või Compienti vahel olid laiemad klaaskõvad teed, mida mööda kunagi ammu-ammu astusid võõrad leegionid. Meie talupoegi, rahvarämpsu, ei lastudki tollal neile teraskõvadele teedele. Vahel ründasid väikesi linnu karmid mehed Põhjalast, kokkupunutud raudrüüd kilgendamas ja suud täis tatti. Kirikute kellad lõid siis helisema ja kantside keerdtrepid ummistusid rahvahulgast. Kuid tavaliselt kustusid tulekahjud varsti ja hädakellad jäid siis ka pea vait – punaste habemetega mehed olid tagasi oma laevadele läinud. Mere mahedat hingust tundis kogu me maa. Olime meremaa.
Niisugustel ohtlikel puhkudel saatsin ma oma külavanemad mehi kokku ajama, et moodustada väesalk ja vastast jälitada. Vaevalt saab vaibuda linn