Armastada ja uskuda

Marian Lester

Bruce’i peas keerlesid ühtelugu mõtted kõigest sellest, mida ta oli pidanud üle elama, nagu ta arvas, kõige kallima inimese süül. Mees jõudis järeldusele, et reetmist ei saa andestada. Kui aga Claire, see kõige kallim, ühel päeval ootamatult ta värava taha ilmub, peab Bruce tunnistama, et armastuse ees, kui see on tõepoolest armastus, on inimene kaitsetu ning tema pole mingi erand.

Marian Lester

Armastada ja uskuda

1.В peatГјkk

JAH, MINEVIK KAMMITSEB meid sageli kõvasti ega taha lahti lasta, aga tuleb leida endas jõudu uus lehekülg pöörata ning olevikus elada. Ja tulevikus. Mina suutsin seda, ja suudad ka sina.

Juba mitu päeva järjest kallas pidevalt vihma. See uhtus tee ära. Mägedest voolasid alla kollakad pulbitsevad ojakesed, mis meenutasid vahule löödud munavalget. Linnud peitusid puude lehtede alla, lilled langesid longu. Mets mühises tuule käes.

Külmad vihmaveenired peksid vastu naise nägu, juuksed said märjaks ja soengust, mille ta oli teinud võõrastemaja juuksurisalongis enne ärasõitu Fort Williamsist, oli jäänud vaid mälestus.

Claire haaras raske metallvärava varbadest kinni ning püüdis kogu jõudu pingutades seda avada. Tekitanud vaevaliselt paari sentimeetri laiuse prao, püüdis ta kangelaslikke jõupingutusi tehes seda laiendada, surudes rasketele väravapooltele. Tema üks jalg vajus pahkluuni veeloiku, veel veidi – ja Claire oleks ka ise sinna plärtsatanud, kui ta poleks väravast kõvasti kinni hoidnud. Üha enam ärritudes tundis Claire, kuidas täitusid veega tema kallid ja mugavad madala kontsaga libikud, kuidas said märjaks golfipüksid ning nende pehmest villasest riidest käänised.

Jah, aeg selle jumala poolt unustatud, kõrgel mägedes asuva koha külastamiseks oli ebasoodsalt valitud. Võõrastemaja Kuninganna Maria, kuhu naine oli pärast pikka teekonda ööbima ja puhkama jäänud, omanikud, elatanud abielupaar, olid teda hoiatanud, et tulemas on äge sadu ning äike ja mägitee võib ohtlikuks muutuda. Claire aga lootis, et kõik läheb hästi ning otsustas siiski teele asuda. Ta lihtsalt ei suutnud enam kauem oodata.

Kõuekärgatused naise pea kohal panid taeva vappuma, välgusähvatused nagu raevunud piksejumala Zeusi nooled läbistasid raskeid madalaid pilvi, valgustades mõneks hetkeks maad läbitungiva, teispoolsusliku valgusega. Claire tõmbus kössi, mitte külmast ega ka mitte hirmust. Käed ei kuulanud sõna, libisesid märjal raual ja see ülesannet ei kergendanud. Neetud värav oli kinni kiilunud, aga see tuleb maksku mis maksab avada, et ta saaks sisse minna ning leida varju vihma ja tuule eest.

Claire’i endine abikaasa oli saanud selle valduse päranduseks oma vanaisalt, kes oli teeninud kohaliku lordi juures metsnikuna. Lordi loss asus Bruce’i jutu järgi siit umbes viie miili kaugusel põhjas.

Kui Bruce oli Г¤ra, oli Claire kГµik need viis aastat korralikult makse maksnud, et kohalikel vГµimudel ei tekiks mingeid pretensioone.

Kui nad olid abielus, oli Bruce selle koha ilust naisele palju kõnelnud. Elades koos vanematega Edinburghis, oli mees siia sageli kalastama, jahti pidama või lihtsalt suure linna askeldustest puhkama sõitnud. Bruce’i vanaisa suri umbes kümme aastat tagasi, pärandades mõisa pojapojale. Bruce oli lubanud tulla Claire’iga siia puhkama, aga juhtus see, mis juhtus, ja nii ei õnnestunudki neil siin kahekesi koos olla.

Nüüd on ta aga kohal. Claire ei kavatsenudki siia sõita, aga pärast seda, kui ta oli leidnud ning läbi lugenud isa päeviku, mõistis ta, et see on ainuõige otsus, ning ta asus kohe teele. Sõitnud peaaegu ilma puhkuseta umbes kümme tundi, oli ta hilja õhtul Fort Williamsisse jõudnud. Veetnud öö võõrastemajas ja uurinud välja tee Pines’i – selline oli Bruce’i mõisa nimi –, hakkas naine halvast ilmast hoolimata kohe sinna sõitma.

Veel paar minutit värava kallal pusinud, nõjatus läbimärg ning jõuetu Claire väsinult selle najale. Ta oli alati oma hapra kehaehituse ja väikese kasvu üle uhkust tundnud, seda eriti