Ah soo… Või nii!!!
Enn Vetemaa
Kahe lühiromaani põhiteemaks on kultuuriprobleemid, kuid käsitlemist leiavad ka perekonnasuhted ja olme. Kummagi teose väga erinevaid peategelasi vaevavad ligikaudu samad mured, mida autor on mõnikord näidanud humoristliku vaatenurga alt.
Ah soo…
Reaktiivlennuk äratas Kalev Pilli – vinguv, puurduv, vilav mürin valjenes, tõusis maksimumini ja hakkas kohe nõrgenema. Lõpuks jäi sellest kuulmenahkadele ainult nõrk kustuv ohe. Käekella fosforosutid näitasid alles poolt kahte. Kalev ei tahtnud seda algul uskuda, tõstis kella kõrva juurde ja kuulatas – ei, kell töötas, tik-tik-tik krõbistasid ta hiirehambad Kalevi elu kallal. Väga hakkajalikult krõbistasid, ilma mingite kõhklusteta.
Oli lämbe. Kalev tõusis ja avas akna. Värv nagises, aken avanes vastumeelselt. Ilmselt tehti teda harva lahti, ja see oli ka mõistetav: päev otsa tuhises siit hotelliakende alt läbi bensiinivingu mähitud autodevoor, taamal asus veel ka jaamahoone koos depooga, kus alatasa metalli taoti.
Pool kaks, sel ajal poleks Kalevit kodus kГјll mitte mingi lennumasin unest Гјles raputada suutnud. Ta rinnutas aknalauale.
Vananaistesuve tuuletu linnaöö. Jaama päevavalguslambid kallasid elutut lillakat valgust. See külm kuma sünnitas rinnas üksindustunde. Jaamarestoranist aeti välja viimaseid külastajaid. Keegi naine kilkas, ja kilge kandus öös linnamõõdete kohta harjumatult kaugele.
Kuskilt vasakult sõitis jaama lähedusse väike sinikollane miilitsaauto, peatus puude varjus ja läks üle parktuledele. Tundus, et ta valvab sealt nagu väike, kuid äge metsloom, kes ootab ohvrit. Eks ta ju korda valvanudki. Mõned mehed taarusid jaama ees, kuid nähtavasti lubatud piirides. Auto seisis veel viivu ja startis siis järsult; pahaselt turtsudes kiirustas ta uutele jahimaadele.
Kalev jättis akna lahti – hommikupoole tuleb see küll taas sulgeda – , tõmbas teki kurguni ja jäi lakke vaatama. Lae ja seina lõikumiskohal, just sellel laigul, mida valgustas laternakuma, märkas Kalev musta täppi. Talle tundus, et see liigub. Kähku süütas ta laualambi, võttis tooli ning tõusis laigukest uurima. Ei, lutikas see polnud; hotell oli nigel, kolmandajärguline, ent niikaugele ei olnud siin siiski langetud. Tegu oli hoopis makulatuuriribaga, mis paanide vahelt välja ripnes. Kalev rebis selle ära ning püüdis ootamatut sõnumit (seda see ju oli) dešifreerida. Vaid niipalju sai ta aru, et keegi kutsus kedagi üles laudatingimusi parandama.
Kalev Pill muigas: ka tema oli harjunud paremate „lauda-tingimustega”. Neil kordadel, kui teda pealinna välja kutsuti, majutati ta enamasti ikka õdusasse kahekorruselisse puumajja aedlinnas, mis kujutas endast midagi nende ministeeriumi residentsi taolist. Harilikult oli seal ees ka mõni kolleeg, olgu siis raamatukogutöötaja või lektor, kellega sai mõnusasti tööasju arutada. Majas oli väike einelaud-baar, kus alati head õlut leidus. Oli seal muudki sellist kaupa, mis linnas lettidelt kohe kaob, kuid millega koju naastes Ilmet ja poissi üllatada sai. Noh, toiduasjad toiduasjadeks – need pole siin ilmas need kõige tähtsamad – , peamist rõõmu pakkusid seal just väikesed puhtad ja vaiksed toad, mille akendest oli kena rahustav vaade hiiglaslikule puna-lillalehelisele vahtrapuule, peamine oli selle maja hingesilitav pansioniõhkkond.
Kalev Pill polnud privileege ihkav inimene; tollesse majja sattunult püüdis ta uhkustunde maha suruda, noomiski ennast selle eest, kuid tunne siiski oli. Kalevi viiekümnes sünnipäev polnud enam mägede taga, ja selles vanuses tahab vist küll igaüks näha, et tema tööd hinnatakse, et temast peetakse lugu.
Nähtavasti polnud residentsis ruumi, lohutas end Kalev Pill. Jah, kuid parema hotelli oleksid nad siiski talle leida võinud. Oleksid? Aga võib-olla pole seegi võimalik: suve lõpp on käes, kogu Tallinn välisturiste täis, mis parata.
„Pojezd nomer sto sorok pjatõi…” ragistas jaama valjuhääldi. Imelik küll, miks nad alati ja kõigis linnades on häälest ära, ning