KГјlma lapsed
Jack London
Jutukogu, milles Jack London kirjeldab nii pärismaalaste kui uustulnukate elu Ameerika põhjaosas, mis on täis traagikat, ootamatuid võite ja kaotusi, teravmeelsust ja põnevust. Kogumik sisaldab lugusid "Põhjala metsades", "Elu seadus", "Saladuste isand", "Päikesemaalased", "Üksildase pealiku haigus", "Kiiš, Kiiši poeg", "Ligouni surm", "Li Wan, see valgetverd" ja "Vanameeste vandenõu". Kogumikus kohtume teiste hulgas Kiiši poja Kiišiga ja saame osa indiaanlaste naisevõtukommetest, kuigi lugu võtab õudustäratava pöörde. Loos "Üksildase pealiku haigus" saadetakse pealiku poeg oma haiguse tõttu surma, kuid ootamatult avaneb tal võimalus nii oma vaenlastele kätte tasuda kui hõimus võimule tõusta. "Vanameeste vandenõus" pole rühm elatanud indiaanlasi rahul valgete meeste sissetungiga ning nad otsustavad ise omamoodi võitlusse asuda. Tõlkinud Eva Luts ja Jaana Talja. Kaanepilt Aleksander Rostov
PГ•HJALA METSADES
Kui võtad ette kurnava teekonna viimastest väetitest puudest ja hajali tihnikutest kaugemale, Ahermaa südamesse, kus kitsit Põhjalat peetakse eriti trotslikuks, võid leida laiuvaid metsi ja lahkeid tasandikke. Kuid maailm on neid alles avastamas. Maadeuurijad on aeg-ajalt läinud neid tundma õppima, kuid keegi pole naasnud, et oma rännakuist rääkida.
Ahermaa – jah, see on Arktika kõnnumaa, Polaarjoone kõrb, muskusveiste ja lahjade huntide troostitu ja käre kodu. Puudeta ja rõõmutu, hõreda sambla ja samblikuga vaevu kaetud ja üldsegi mitte kutsuv – just sellisena Avery Van Brunt ta leidiski. Vähemalt sellisena nägi Van Brunt Ahermaad seni, kuni tungis aladele, mida kaartidel tähistati tühjade valgete laikudega, ning sattus kujuteldamatult lopsakatele kuusemetsadele ja tundmatutele eskimohõimudele. Ta kavatses need tühjad valged laigud kaartidelt ära kaotada – ja seeläbi kuulsaks saada –, joonistades nende asemele mäeahelikke, langatusi, nõgusid ja looklevaid jõesänge tähistavaid musti tingmärke, ning üha kasvava naudinguga mõtiskles ta võimalusele avastada uusi metsavööndeid ja põliselanike külasid.
Avery Van Brunt ehk professor A. Van Brunt Geoloogiakeskusest, nagu kõlas tema täielik tiitel, oli ekspeditsiooni tähtsuselt teine mees ja esimene mees alam-ekspeditsioonis, mida ta oli juhtinud umbes pool tuhat miili mööda Theloni üht harujõge ülesvoolu ning mille eesotsas ta oli kohe jõudmas ühte neist avastamata küladest. Tema selja taga rühkisid vaevaliselt kaheksa meest, kaks neist Prantsuse-Kanada karusnahavedajad ja ülejäänud tursked Manitoba krii-indiaanlased. Van Bruntis voolas ainsana tõeline saksi veri, rahvuse traditsioonide kohaselt soontes vemmeldamas. Clive ja Hastings, drake ja Raleigh, Hengest ja Horsa, kõik nad sammusid koos temaga. Esimesena omasuguste seas oli ta astumas sellesse üksikusse Põhjamaa külakesse ja see mõte tekitas temas üleva, isegi joovastava tunde ning tagatulijad panid tähele, kuidas väsimus tema jalgadest kadus ja samm märkamatult kiirenes.
Küla voolas inimestest tühjaks, kui kirev rahvahulk talle vastu valgus, vibusid ja odasid ähvardavalt käes hoidvad mehed esirinnas ning pelglikult tammuvad naised ja lapsed tagapool.
Van Brunt tõstis parema käe, tegi üldtuntud rahumärgi, mida mõistavad kõik rahvad, ja külaelanikud vastasid sama rahumeelselt. Kuid siis tormas Van Brunti meelehärmiks välja üks nahkadesse riietatud mees ning sirutas käe tuttavliku «terega» ette. Mees oli habetunud, ta põskede ja otsmiku toon varieerus pronksist vasepruunini, kuid Van Brunt tundis temas ära omasuguse.
«Kes sa oled?» küsis ta väljasirutatud käest haarates. «Andrée?»
В«Kes on AndrГ©e?В» kГјsis mees vastu.
Van Brunt vaatas teda tähelepanelikumalt. «Püha Jüri nimel, sa oled siin päris kaua olnud.»
«Viis aastat,» vastas mees, väike uhkusetuluke silmis. «Aga tule edasi, vestleme.»
В«Las nad teevad laagri minu telgi kГµrvale,В» sГµnas ta vastuseks Van Brunti pilgule, mille too oma kaaskonnale heitis.