Presidendi lapsed : lugu kahes vaatuses, 17 pildis proloogi ja epiloogiga
Mart Kivastik
Mart Kivastiku (1963-21..) esimeses esseekogumikus kirjeldatakse jermakofiliku pieteeditundega Kunsti ja noormutiliku jultumusega Kunsti tegijaid. Tegijatel jääb üle kas solvuda või armastada Kunsti rohkem, kui iseennast. Ars longa… Õnneks räägib autor peamiselt endast. Ja ehkki tema meistrikäega visandatud portreed on kraabitud mõõgapidemega ateljeede ja kõrtside seintele, tunneb uue aastatuhande lugeja seal eksimatult ära tõepärase pildi Lennart I valitsusaja kirjandus-, kunsti-, ja teatrielu kommetest ja inimestest. Raamatu (esseede) peategelasteks on: Toomas Raudam Imat Suuman Hannes Varblane Valentin Kuik Peeter Volkonski Lembit Saarts Ago Teedema Mart Kivastik Lembit Kurvits Aleksander Müller Jaak Tuksam Enn Tegova Jüri Ehlvest Elmo Nüganen Kalev Kudu Ervin Õunapuu Lennart Meri
I VAATUS
Proloog
Kunst
Kui ma kooli läksin, võeti meid millegipärast kähku pioneeriks ja seoti kaelarätid kaela, hoolimata sellest, kas oli vanne peas või ei olnud. Vist sellepärast, et olime pioneerid, räägiti meile kogu aeg tuumasõjast ja varjenditest. Õpetaja ütles, et kui tuumasõda tuleb, siis poeme me kõik varjenditesse ja jääme ellu, kui kasutame gaasimaske ja kaitseriietust. Hiljem räägiti seda tsiviilkaitses ja sõjalise tunnis, siis kui me olime juba kommunistlikud noored. Siis muutus ka vaenlane selgemaks, see, kes meile pommi viskab.
Alguses räägiti hiinlastest ja ameeriklastest, pärast lihtsalt kapitalistidest, kes nimetavad end ameeriklasteks, kes kasvatavad gangstereid ja saadavad meile spioone ja valgeid laevu, et täpsemalt teada saada, kuhu aatompomm visata. Telekast näidati Hiroshimat ja Nagasakit. Kui oli tuumarünnaku aastapäev, tuletati seda meelde ja öeldi, et praegu on ainuüksi ameeriklastel miljon sellist pommi, millega need linnad hävitati. Kui me tahame tuumasõja ajal ellu jääda, siis tuleb meil ära õppida, kuidas ameeriklased on pommi ehitanud. Nõukogude teadlased ehitasid oma pommi ainult selleks, et ameeriklased ei julgeks meid rünnata.
Pommiõpetuses kukkusin ma mitu korda läbi. Keskkoolis sain sõjalises aatompommi ehitamise vastamisel „kahe” ja ülikoolis ei saanud algul arvestust, hiljem tegin mitu korda eksamit. Lõpuks ütles vene onuke, kellele ma pommi vastasin, et mitte keegi ei usuks, kui ta mu läbi lennutaks, sest lihtsamat kui aatompomm pole olemas – kõigepealt tuleb lööklaine, mis purustab linnad, majad, pilvelõhkujad ja lennuväljad, ning seejärel kiirgus, mis hävitab kõik elava. Need, kes alguses pääsevad, surevad hiljem radiatsioonitõppe. Onuke pani mulle „kolme”.
Paar aastat tagasi lugesin ma lehest organisatsioonist Ülim Tõde. Mulle meeldis nende viis ennast kutsuda, vähemasti ei teinud nad nägu, vaid ütlesid otse välja, mis mõtlesid. Ma sain aru, et lõppude lõpuks pole meil tuumarünnakust pääsu. Ükskord saab kas Ülim Tõde või mõni teine veendunud partei või inimene või vaba mees endale need miljon pommi ja laseb neil lõhkeda, esialgu Tokyo metroos, Stockmanni kaubamajas ja Tallinna turul, pärastpoole tapetakse juba rohkem inimesi – üks linnatäis korraga.
Või juhtub lõpuks nii, nagu vanasti arvati, et venelased viskavad oma pommid Ameerikasse ja Euroopasse ja võib-olla veel kuskile, kus elatakse paremini kui Venemaal, ja nemad omakorda loobivad vastu, ja hiinlased viskavad oma pomme Taivanile ja muule maailmale, kes tahaksid uurida nende poliitvangide olukorda. Kogu maailm pommitatakse sodiks – lööklained hävitavad Kremli, Valge Maja ja Pekingi. Osa pomme kukub ka meile, lööklaine tabab Viru hotelli, Toompea lossi, Lasnamäge ja Tartu linna. Seejärel tulevad kiirgused, mis põletavad kõik elava.
Kui sõda on lõppenud, väljume varjenditest meie, need, kes ellu jäid. Maailm on tundmatuseni muutunud. Taevas on tumehall, sest on kaetud radioaktiivse tolmuga, tähti ega pilvi ega päikest pole näha. Lööklaine on linna hävitanud ja me teame väga hästi, et nüüd on maailma lõpp käes.