Valge kuningriik
Tiit Aleksejev
"Valge kuningriik" on haaravalt kirjutatud romaan, mis viib lugeja tänapäeva Lääne-Euroopa suurlinnadesse ning 1980. aastate Afganistani sõjatandrile. Selle tegelasteks on sõdurid ja saatkonnatöötajad, kes tegelevad kahepoolsete suhete arendamisega igasugusel tasandil. Samas ei ole tegu ainuüksi põnevusromaaniga. See on lugu sündmustest, mis saavad alguse kahe Pariisi lähetatud diplomaadi kohtumisest ja mille lõpplahendus on määratud viieteistkümne aasta eest toimunud sõjast. Samuti on loos oma osa 18. sajandi traktaadil nimega "Valge kuningriik". Tiit Aleksejev (sünd. 1968) on hariduselt ajaloolane. "Valge kuningriik" on tema esimene romaan. Tema novell "Tartu rahu" pälvis 1999. aastal "Loomingu" aastapreemia.
Tiit Aleksejev
Valge kuningriik
Aga teie, vennad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas.
В В В В 1.В Te 5,4.
I.В PEATГњKK
KLAASMEES
„Üks münt, messieursdames, üks münt,” kostis vastasperroonilt, seejärel mattis saabuva rongi kolin kõik enda alla. Uksed avanesid ja sulgusid, inimesid väljusid ja sisenesid ja tunglesid treppidest üles. Liikumises oli staatiline punkt, triibulises pintsakus kodutu, määrdunud käsi õieli, hägune pilk hulgusesilmades.
Klaasmees, mõtles poliitikadiplomaat Rein Mets. Inimene, kes paistab läbi. Hulgusel ei olnud metafoorideks aega – esimese peatäie raha tuli võimalikult kiiresti kokku saada. Mees hingas sügavalt sisse ja kõikus edasi-tagasi, kui järjekordne inimlaine teda kahelt poolt riivates möödus. Seejärel jäi perroon tühjaks. Rein kobas käega mantlitaskut ja leidis sealt kaheeurose. Klaasmees keeras end mingi kuuenda meele ajel ringi ning naelutas pilgu Reinule. Pöidlanips saatis metallketta teele. Münt pöörles tuhmis elektrivalguses: Vabadus, võrdsus, vendlus – 2 eurot – Vabadus, võrdsus, vendlus – 2 eurot – Vabadus… killl! põrkas kaheeurone vastu perrooniserva ja lendas sealt relssidele. Hulgusel vajus suu lahti. Rein laiutas abitult käsi ja sisenes afišše täis kleebitud metrookoridori.
*
Rein seisis saatkonna köögis peegli ees. Paremas silmas punetas midagi. Vahekoridorist oli kuulda samme. Rein tegi paar kiiret sammu valamu suunas. Ruumi astus konsul Sirle Pitto, hispaanialike näojoontega brünett, kellel oli käes hallikate kaantega pass.
„Kuidas nädalavahetus möödus?” küsis Rein veekeetjat täites.
„Stiilis kasakad ja röövlid, ütles Sirle ning jutustas loo, mis oli kurb ja naljakas ühtaegu. Neli murumütsidega eestlast olid otsustanud Champs-Élysées’l rahavahetuspunkti röövida. Selleks olid nad ostnud „Monoprix’st” vasara ja „Decathlonist” stardipüstoli. Õnnetuseks oli nädala eest Pariisis kaks juveeliäri puhtaks tehtud. Pärast seda oli Kaheksanda linnaosa patrulle kahekordistatud. Eestlased ei olnud jõudnud stardipaukugi teha, kui nad juba kinni nabiti ja jaoskonda viidi. Kohapeal oli selgunud, et röövlite keeleoskus oli kutseoskustega samal tasemel, ja esimene inimene, kellele helistati, oli konsul.
„Seal veetsin ma pätte tõlkides sisuka nädalavahetuse,” võttis Sirle kaasuse kokku. „Komissariaat oli nagu ameerika politseifilmis, saalid täis laudu, lauad täis toimikuid. Seintel Jennifer Lopezi tagumikuga plakatid. Sellel võmmil, kellega ma suhtlesin, jooksid monitoril paljaste rindadega tibid. Iga kolme minuti pärast ilmus uus. Tüübil oli veidi piinlik ja ta üritas rindu hiirega minema klõpsida. Pühapäeva õhtuks jõudsin asjaga lõpule. Rääkisin pättidele isegi täiendavad toiduportsud välja.”
Sirle kohendas peegli ees pluusikraed. „Tuleb minna, varsti on esimene tüüp klaasi taga.” See näis talle midagi meelde tuletavat. „Oled sa kunagi Alžeeria passi näinud?”
„Ei ole. Mis siis?”
„Mul taotleb üks alžeerlane viisat, kel ei ole passis sünnikuupäeva.”
„Äkki on leidlaps?”
„Sellisel juhul peaks olema leiukuupäev. Pass on pass.”
Kui Rein aurava kohvikruusiga mööda koridori sammus, viipas saadik ta oma kabinetti. Saadikuks oli