Kaarnad

Tomas Bannerhed

Eesti Ekspressi Raamat Book Description: Romaani „Kaarnad” tegevus toimub 1970. aastatel Rootsis Smålandi metsade vahel, kus elab oma vanemate ja noorema vennaga 12-aastane Klas Georgsson. Nende pere on juba põlvkondi soisel maal väikest talu pidanud. Muidugi on Klasi isa haaratud mõttest anda majapidamine edasi oma vanemale pojale… Klassi parimat õpilast Klasi rõhuvad temale kodus seatud ootused ja muu maailma pakutavad võimalused. Elu ei tee lihtsamaks ka armumine teesklematu loomuga Veronikasse ega külainimeste märkused Klasi isa aina veidrama käitumise kohta. Nii pageb Klas alatihti metsa ja jälgib linde – need on vabad ja saavad lennata, kuhu tahavad, aga tema peab jääma siia, metsade ja soode vahele. Liigutav psühholoogiline romaan „Kaarnad” on pärjatud mitme maineka Rootsi kirjanduspreemiaga, neist mõjukamad on August Strindbergi aastaauhind ja ajalehe Borås Tidning 2011. aasta debütandi auhind.

Tomas Bannerhed

Kaarnad

Seal on isa, mГµtlesin ma. Keset lГµputut pilve.

Istub ja rappub vanaisa Fergusoni-kosu peal, rihm kinnitatud, hallinev. Koju tulles lõhnab mulla järele – sest tal ei ole valikut. Sest see siin on koht, mis on meie oma, see väike maatükk, haritud tündrimaa. Niidujärv, mis ära kuivendati ja millest sai põllu- ja karjamaa. Kaarnasoo, mis tossab kui tuhk ja tael niipea, kui tuleb põud. Turbasoo, mis võib äkitselt süttida ja siis muudkui õhkub ja lõõtsub kusagil sügavuses, põleb ilma leegita, nähtamatult, hävitades kõik enda all, kuni kaevatakse kraavid, mis tule tee ära lõikavad.

See on meie maatГјkk. Teist meil ei ole.

Maatükk, mida näevad päike ja kaarnad.

MaatГјkk taeva all, millele reaktiivlennukid riste joonistavad.

Traktor vaevalt paistis, oli näha ainult tõusvat tolmupilve, kui isa seal oma põllurulliga edasi-tagasi sõitis. Võtsin välja linnubinokli ja istusin vähemalt kümme minutit, isa silmist laskmata. Ei tea, mida ta seal all mõtles, mis tema raskes peas küll liikus. Miks ta muudkui limpsis huuli? Laskis edasi-tagasi selle põrguliku turbasuitsu sees – ikka ring ringi järel üle värskelt külvatud põldude, siia ja sinna kraavikallaste vahel, idast läände ja jälle tagasi.

Tolm tihenes paksuks tuhkpruuniks uduks, kui kiikriga hästi lähedalt vaadata. Isa ise vilksatas ainult kui udune vari kaitserauakaare kohal: nokkmüts peas, piip habemes, käed roolirattal, selg kühmus.

Seal ta istub, mõtlesin. Keset pilve, tõmbab kopsud peeneks jahvatatud taimeosakesi täis. Tuleb siis koju ja köhib ja näeb välja nagu mõni nõukogude kaevur – need maa-alused poolinimesed, kes äsja ilmavalguse kätte tagasi olid toodud. Neid näidati teles: kiivrid peas, helendavad silmavalged süsimustas näos. Isagi on sundseisus. Valikut ei ole. Ei pääse siit iial. Muud ei oska.

Ma juhtisin binokli aeglaselt panoraamvaatele, üle soo tuhandete kuivendatud tündrimaade, üle jalgpalliväljaku lõunas, mööda lepasalust ja hallikatest heinaküünidest teisel pool Kanalit, siis kirikutorni valge noole juurde, kuhu päike jaanipäeval loojub –

Ei, mitte keegi teine ei olnud enam väljas. Kõik olid töödega valmis. Ainult isa – ja pilv, mille keskel ta istus.

PГµllud, mis ootasid.

Istun kiviaial ja püüan eristada linnuhääli. Ootan, et meltsas näitab ennast oma mustas augus, pistab välja oma täägikujulise noka ja ütleb vähemalt tere.

Ei mingit elumärki. Väljasurnud nagu kirikus esimesel mail. Meltsas on kindlasti kusagile mujale uue pesaaugu uuristanud, minu juurest minema kolinud ja munenud säravvalged munad hoopis kuivanud männi sisse. Kaks tundi olin istunud ja meeleheitlikult lootnud, et lind on siiski kas ühes või teises puus, suutmata valida. Ma ei osanud midagi arvata. Ja kodus peetakse nüüd kindlasti juba lõunat.

Mis ma teen, arutlesin asjatult. Kas näitan, et mina olen mina, või siis neelan uhkuse alla ja alistun?

Näpistasin Välguhaavalt ühe lehekese ja istusin edasi, leht oma naeruväärses tütarlapsekäes. Võrdlesin lehepooli teineteisega, uurisin pikka l