Selle ilma kГµlakojas

Helvi JГјrisson

Peagi 85-aastaseks saava luuletaja kaunis ja hingestatud luulekogu, mis hõlmab aastatel 1998–2012 kirjutatud luuletusi.

Helvi JГјrisson

Selle ilma kГµlakojas

Looja Гјlistuseks

Mine sa Kalevipojaga

või Jumalapojaga –

ilmaäärt sa ei leia niikuinii.

Oled ilmas justkui ula peal –

paika panemata.

Aja niidiotsa ei saa kätte,

tee peal piiriputkat ei jää ette.

MГµte aina mГјttab oma koores,

seemneks kГјpsemata veel ja toores.

Vahel justkui kostaks koorekrõpsu –

illusioon: sa sГјndisidki lГµksu.

Sind su tunnetusepuue

jätab lõputuse tõkke taha,

seal su Гµlult mГµttetarga kuue

Looja naeratades tГµmbab maha.

Ütleb: „Mõistatus, see ergastuse tooja,

teile ahvatluseks jääbki sinna,

et te tahaks aina minna, minna,

sinna, kus on tõde – teie Looja.”

Virtuaalne eksperiment ehk mõttemäng Minaga

Hing kui lendab siit kord maise rГјГјta,

olgu patune vГµi ilma sГјГјta,

teed kui algab eksirändurina –

kes siis vaimuilmas on ta MINA?

MINA, kes on jäetud keha kooldes

ilmaeetris iseenda hoolde,

iseenda tuuma tunnetama?

On ta uus nГјГјd vГµi on ikka sama?

Kui on kaotsis kohused ja tavad,

ilmalained teda kiigutavad

ning ta leiab ennast arutlemas:

mis siis tГµega oli oma temas?

Oli see ta tahtest sГјndind tegu,

mis on jäävalt tema enda nägu?

VГµi ehk tegid tema tegemise

hoopis teised, mitte tema ise?

Temalt tulid kuulekus ja virkus,

teistelt aga siht ja mГµttekirkus?

Uitlev hing, mis otsinguks veel virge,

otsib, otsib aina oma kirge,

otsib ennast, seks et jääda endaks,

et ta otsatuses koost ei lendaks…

Ning siis justkui valge kirjatuvi

tiirutab ta kohal tema HUVI –

kust see tulnud vГµi et kelle saadik?

MГµttelennud lapsepГµlvest saadik,

see, mis elus vaimusädet nõudis,

teost jäi puudu ehk või teoni jõudis,

elutelg, ta selle järgi joondub.

VГµimalik, et nii

ta MINAKS koondub.

TГµeotsimine televiisori ees

Ma ei taha enam näha vihaseid inimesi,

neil on koledad paled

ja nad on Гјdini valed:

unustanud oma lapsepГµlve.

oma koerad, kassid ja lelud –

neil käsil on kole-elud.

Linnatänavad on nad kahemõõtmeliseks pressinud,

iseeneste negatiivideks stressinud,

roppuste sГјlge pritsivad

ja kitЕЎivad, kitЕЎivad, kitЕЎivad.

Minu TV-s pole lavastusi –

seal kohtan vapustavaid esmaavastusi,

seal laotub roheluse vГµim mu ette,

ma tГµusen ilmakatusele, siuglen sГјvavette,

näen elus nägematuks jäävaid maid…

ma tänan neid, kes hoidsid kaameraid.

Kui udu pilveks tГµuseb suurest jГµest,

kus paradiisilinnud peavad pulmi,

siis olen järsku keset Looja ulmi

ja napsan osakese Suurest TГµest.

Palve

Just nagu Botticelli

merevahust tГµusnud Aphrodite

tГµusku meie rahva

vimmakerisele heidetud kapavee aurust

puhas saunaline

kena kabe eurooplane

kes oskab

end nii sirgu ajada kui kummardada

kellel on vastuseks rinnatäiele oksüdeerunud vasele

nööpaugus rukkilill

ja kes läheb oma trikolooriga

ja asetab selle

Euroopa vaimutähtede

kГµrvale.

Budismist ja meist siin lauskmaal

I

Maakera hiigelkurrutise tekkest

sГјnnib Himaalaja

sinna mäemürakate vahele

tulevad elama inimesed

nad kutsuvad oma mägesid Lume Koduks

KГµige alguse kГµmin pole sealt kadunud

levib Гјlipikkade vГµngetena orgudes

ja ajukurdudes

tänaseni

See määratu mass

on justkui looduse proportsioonidest väljas

pisendab kГµike surub alla masendab

Aga hiidmüüritisest täkitud taevalapp

tГµotab vabanemist eluvaevast

varjude ahistusest

tГµotab Гµndsust piirideta avaruses

täielikku olemise hülgamist

soovideta tahtetu

budana Nirvaanas

II

Meie oleme lГµpuks jГµudnud mereni

kaarduva öötaeva ime alla

silmapiirimГµistatuseni

kuhu kutsub

vaibumatu lainetekohin

Oleme valmis mГµistatama

valmis meresГµiduks

Meiega on haldjahinged ja hingekesed

kГµigil siin maa peal: linnul loomal

rohul merekarpidel rannarahnudelg