Elena

Joel Haahtela

„Elena” on igatsusest kantud imekaunis lugu üksildasest mehest, kes kohtab ühel päeval pargis mõistatuslikku naist. Mehele tundub, et ta on naist tundnud juba kaua, kogu elu. Vähehaaval saab too naine mehe kinnisideeks. Suveks lahkub naine linnast, mees järgneb talle, kuid kaotab ta pikaks ajaks silmist. Kui saabub sügis, taipab mees, mis teda selles naises nii jäägitult lummanud on. Ja siis nad kohtuvad. Kohtuvad vaid korra. Eesti keeles on Joel Haahtela sulest varem ilmunud „Liblikakoguja”. Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid „Liblikakoguja” ja „Elena” on tõlgitud ka saksa keelde.

See raamat on pühendatud ühe jalaga araablasele, kes laulis 20. aprillil 2002 Louvre-Rivoli metroojaamas. Sel päeval sündis see lugu.

Kes teab temast midagi?

I

PARK

1

Ta tuleb kohe. Ma ei näe teda veel, aga võin peaaegu kuulda tema samme. Need kajavad hetke tänavasillutisel, enne kui liiv need summutab. Alati ühtmoodi, alati niisama jahmatavalt.

Ma istusin siin eile samamoodi nagu üleeile. Ta näeb mind vaevalt, kuigi pargis ei ole hommikuti sel ajal ühtki inimest. Pink jääb varju ja selle kohal on kastanipuu. Mõnikord tuulisel päeval riivavad puu lehed mu nägu. Praegu, kevadisel ajal, laseb see õisi maha ja need panevad pingi kleepuma.

Ma ei jää kunagi hiljaks. Tema mõnikord jääb. Siis hakkan ma muretsema ja mõtted lähevad ekslema. Kardan, et ta ei tule enam kunagi. Ma tean, et mu hirm on asjatu, aga ma ei saa selle vastu midagi. Vahel kaldun ma tarbetusse lõplikkusse.

Nüüd ta tuleb. Ta astub kärmelt ja tema sammud kajavad tänavasillutisel. Tal on kiire. Ma vaatan kella ja see on viis minutit kaheksa läbi. Hommik on külm ja ta on endale salli ümber mässinud. See lehvib tuules. Tal on tumedad juuksed ja ta on pikk. Tema nägu on pärast talve hele. Ta on mõttes ega paista märkavat enda ees veelompi. Ega taevast, kus pilved liiguvad pärast vihma kiiresti. Ma olen kindel, et ta ei märka mind. See on imelik; kuidas inimesed kõnnivad üksteisest mööda ja kastanipuu lehed peidavad näo varjud.

Ma vaatan, kuidas ta kõnnib platsi ühest servast teise. Ma ei liigahtagi. Tema mantliserv lõpeb ülalpool põlve ja selle alt vilksatab seelik. Miski teeb talle nalja, paneb teda naeratama. Mulle meeldib tema naeratus, kuigi see ka häirib mind. See lahutab meid ja viib teda minust kaugemale. Võib-olla on hommikul juhtunud midagi, mis teda naerma ajab. Võib-olla ootab ta midagi. Mina ootan ainult teda.

2

Minu aknast paistab aed. Õigupoolest on see siseõu, millest on saanud aed. Ma ütlen selle kohta aed, sest puud küünitavad teise korruse rõdudele ja müüri vahel vingerdab luuderohi. Põõsad on metsistunud ja rohi ulatub põlvini. Müüris on raudvärav, kust keegi ei käi. See on aastaid lukus olnud.

Aknalaual on klaasvaas ja selle kõrval kuivanud puuviljad. Vaasis on vesi ja sellelt peegelduvad toa värvid. Aknaraamilt koorub värvi, sest maja on igivana. Ma isegi ei tea, kui vana see on. Selle seinad piiravad aeda, liituvad teiste seintega ja teiste aedadega ja väljastpoolt paistab, nagu koosneks hoone üksnes kivist ja raudpiirdest.

Üle tänava on park. See ei ole sama park, kus ma teda ootan, vaid park, mille keskel koliseb trammivagun. Õhtuti pilluvad selle juhtmed sädemeid. Ja kui trammi astuda, siis jõuaks väljakule. Ja kui väljak ületada, siis jõuaks jaama. Sealt lähevad rongid läände ja lõunasse. Sinna inimesed lähevad. Läände ja lõunasse.

Kui ma koju jõuan, riputan mantli esikuvarna. Loen läbi ajalehe ja keedan teed. On hiline pärastlõuna ja valgus aias juba videv. Sel ajal kaob valgus vastasmaja taha ja seinal on selle libisev piir näha. Ma pigistan käed teetassi ümber ja tunnen selle soojust. Vaatan ust, mille taga on tühi tuba. Homseks on lubatud veel külma, aga nädalalõpuks pöörab tuul põhjast itta.

3

Esimest korda nägin ma teda