Varblane

Mart Kivastik

Üksi on külm. Üksi on kurb. Üksi on paha. Seetõttu saab igast üksikust inimesest pikapeale ikka luuletaja, kas siis neid laule heaks peetakse või mitte, on juba iseasi. Ükspuha mis, aga üksi ei tahtnud enam olla. Nii varisebki kokku suurmeeste iseloom, kes on kavatsenud ennast maailma eest peita, kloostrisse, kõrgmägedesse ja džunglitesse. Juba mõni tund pärast kauaoodatud rahu saabumist tahetakse metroosse tagasi, otsitakse üles lähim inimsööjate suguharu, peaasi et saaks kellelegi oma südame tühjaks rääkida.

Egemon. Uus kodu

„Mine perse, Varblane,” ütles Egemon.

Varblane isegi ei üritanud solvuda. Ta sumas läbi prügihunnikute ja püüdis Egemonist mitte liiga kaugele maha jääda. Kui ta Egemoni silmist oleks kaotanud, ei oleks ta osanud tagasi minna.

„Sa oled ikka kuradi munn mees.”

„Jah,” pomises Varblane.

„Mis sa räägid seal?” küsis Egemon.

„Olen vist küll,” ütles Varblane.

„Iga laps suudab ka oma kuradi kodu üles leida, kurat, sa ei oska ise kotsa minna, no puts küll, mis kuradi mees sa oled selline!”

„Ma ise ka ei tea.”

„Mida?”

„Ma ise ka ei tea,” hüüdis Varblane Egemonile.

Prügihunnikud ei paistnud eales lõppevat. Kui miskit teele ette jäi, peksis Egemon selle jalaga minema – õllepurgid, tühjad pudelid ja igasugu muu rämps, mis tegi kõva kolinat või läks klirinaga katki, sai Egemoni saapaga nii et tolmas. Väiksem ja hääletu prügi Egemoni ei huvitanud. Sellest astus ta üle.

„Raisk, seda sitta on ikka ilgelt palju. Näed, Varblane?”

„Näen,” ütles Varblane vaikselt.

„Räägi ometi kõvemini, sitakott, kuidas sa mõtled tööle hakata, kui sa rääkida ei jõua. Vana perse…!”

Egemon jäi seisma ja võttis maast mingi julla ning uuris seda tähelepanelikult. Varblane pistis ka nina lähemale, teritas silmi, kuid ei saanud midagi aru.

„Anna prille!”

Egemon kahmas Varblasel enne prillid peast, kui too jГµudis mГјtsatada. Ta enda omad olid Гјhe klaasiga, teisel pool oli tГјhi auk.

„Näed nüüd,” ütles Egemon õhinal.

„Mhmhh!” ütles Varblane, kuigi ta tegelikult ei näinud midagi, sest Egemon oli talt selle võimaluse röövinud. Egemoni võimas kuju paistis Varblaseni nagu külakinos, kui mehhaanik magama on jäänud – läbi paksu udu. See, mida ta nägi, oli suur, tugev ja haises higist ning nimi oli Egemon, jullat ta enam ei näinud.

„Putsi, reduktor.”

Egemon viskas siis vist reduktori laia kaarega minema ja marssis edasi.

„Varsti oleme kohal,” ütles ta.

Varblane üritas Egemoniga sammu pidada, aga ta oleks pidanud kohe prillid tagasi küsima, ta kuulis vaid Egemoni häält, kõiki neid putse ja munne, aga ei näinud enam midagi. Ta püüdis joosta, siis komistas, kukkus ja karjus viimases hädas: „Egemon, oota!”

„Sa oled ikka türa küll!”

Egemon tõstis Varblase püsti ja sättis nii jalgadele, et ta kohe uuesti ei kukuks. Varblane tuikus pisut, hoidis ühe käega Egemonist kinni ja teise sirutas alandlikult välja.

„Prille tahad? Miks sa siis kohe ei öelnud?”

Egemon pani Varblasele prillid ette. Varblane hakkas uuesti nägema. Ta seisis otse Egemoni vastas, ja kui nii lähedalt vaadata, polnud Egemon nii väga karm mees midagi. Egemonil olid isegi veidi lõbusad ja heasüdamlikud silmad, mis uurisid Varblast haletsevalt, nii et Varblasel oli tahtmine vabandada, et ta olemas on.

„Noh?” küsis Egemon.

„Ma lihtsalt ei näe ilma prillideta,” ütles Varblane.

„Kohe oleme kohal ka, ainult paar sammu veel, vana perse, raisk, kes kurat selle ära koristab.”

Egemon virutas Гµllepurgile osava jalahoobi ja vaatas Гµnnelikult, kui kenasti see lendab.

„Nii, Varblane, seal su kodu ongi.”

Egemon nõjatus rõõmsalt kääksuva aia najale ja näitas Varblasele lahkelt tema tulevast kodu. Kuigi Varblasel olid prillid jälle peas, ei näinud ta midagi. Ta läks ettevaatlikult Egemonile lähemale ja kissitas silmi.

„Kodu?” küsis Varblane.

„Ära mängi munni,” ütles Egemon, „kodu või, kurat, kuidas sa teda ni