Mull

Birk Rohelend

"Kirjanduskonkursi ""Bestseller 2015"" teise koha töö ilukirjanduse kategoorias „Mull” on musta huumoriga pikitud psühholoogiline arenguromaan. See räägib pensionieelikust maaklerist nimega Arved Tuisk, kelle harjumuspärane elu saab ootamatult otsa, kui seni tempokalt kasvanud kinnisvaraturg tema täielikuks üllatuseks äkitselt kokku kukub. Ootamatult on ta sunnitud endalt küsima, kui kaugele on ta valmis minema selleks, et leida endale uus elatisallikas ning kas ta suudab kõigest hoolimata hoida koos oma perekonda, mis erinevatel põhjustel koost laguneda ähvardab. „Mull” peegeldab masu tagajärgi, räägib Eesti inimeste hirmudest ja lootustest ning sellest, et mõnikord tuleb enese leidmiseks kõigepealt ennast tõeliselt ära kaotada. Birk Rohelend (snd 1981) on Eesti kirjanik ja stsenarist. Tema sulest pärinevad lisaks mitmele auhinnatud romaanile ka luulekogu „Morbidaarium” ning arvukalt esseistikat. Ta on populaarsete telesarjade „Padjaklubi”, „Restart” ja „Nurjatud tüdrukud” autor ja stsenarist ning kassahiti „Vasaku jala reede” kaasstsenarist.

Birk Rohelend

Mull

Kes kannatab, see kaua elab

0

Tuhande Гµie aed

Taevast langes voogudena alla hunnituid roosakaid kroonlehti. Tuulehoog, mis õunapuude oksi väristas, puges aias seisvale mehele põue ja sundis teda õhukese pruuni kevadjope hõlmu koomale tõmbama. Üle tema pea laiutas lõputu taevas. Söötijäetud põllud rohetasid silmapiirini, nende servas kõrgusid kaugusest sinakad kuused. Õhk oli elu täis. Sirelipõõsaste võrastikes sagisid varblased, iidvana kõrge pärna oksal sädistas musträstas. Vana maja katus tegi iseäralikku lõgisevat häält, kui tuul räästa alla puges. Aidaukse ees liuglesid madalal väikesed sinised liblikad. Mööda üksikut pikka rohukõrt roomas laisalt pruuni- ja kollasevöödiline koheva karvaga päevakoer. Madala mustendava saunamaja nurga tagant kiikas võssakasvanud tiigi sätendav serv. Kõikjal tema ümber laius värske ja vaikne hiliskevad, mis embas maad ja meest.

Arvedit tabas imelik tunne. See koht oli talle tuttav. Ei, ta ei olnud siin kunagi varem olnud, aga ometi oli tal selline tunne, nagu oleks ta koju jõudnud. Jah, kunagi ammu, hästi-hästi kaua aega tagasi olid kevaded olnud just sellised. Sädistavad. Sädelevad. Mulla- ja rohulõhnased.

„Mis sa arvad?” küsis Jaan.

Selsamal hetkel torkas kuldne päike Arvedile oma sõrme silma ning ta oli sunnitud varrukaga üle näo rehmama. Rinnus pakitses iseäralik valu. Kuidagi imelik oli öelda, et kõigest hoolimata ei olnud tal erilist usku, et peremehe soov täitub. Kauged krundid ja mugavusteta majad olid juba mõnda aega tagasi moest läinud. Nüüdisajal tahtsid inimesed elult midagi enamat.

„Ma olen siin omaette mõtisklenud, et kui siia ühed korralikud inimesed leiaks ja müügist mõistliku tasu saaks, elaks kah paar aastat seda va linnaelu.”

Majaomanik sirutas selga, nii et lГјlid ragisesid.

„Vaataks, kuidas vesi kraanist pahiseb ja soojus ise tuppa ronib. Käiks kinumajas ja kohvikus ja patseeriks uulitsal nagu õige mees kunagi … Kaua ma siin õunapuude vahel ikka niimoodi kükitan nagu Aadam, ainult ilma Eeva ja madu-ussita.”

Mees puhkes kõhinal naerma. Arved muigas nukralt. Silmapiir oli valusalt avar, õhk piinavalt värske ja elu täis. Kopsud valutasid hingamisest, silmad kipitasid näos ja jalad tahtsid vägisi mööda põldu punuma pista.

„Üks tööstur pakkus mulle, et ostab ära, tõmbab buldooseriga siledaks ja muudab mu kodu põllumaaks. Kujutad ette! See maja on sada kolmkümmend viis aastat vana. Ja ahi, too on ligi kolmsada aastat vana. Viisteistkümmend põlvkonda inimesi on sellesama ahju ees istunud ja tulle vahtides mõtisklenud …”

Mees vangutas pead. Arved heitis talle kiire kõrvalpilgu. Pakitsus kasvas tugevamaks. Selliseid mehi oli vähe alles jäänud. Enamik oleks raha vastu võtnud ja leppinud tõdemusega, et see, mis edasi tuleb, pole enam nende kätes. Ainult mitte Jaan Tiliver. Seesama halli habemega, väljaveninud põlvedeg