Doktor Harri Rävel

Peeter Urm

Rävel oli juba ukse juures, kui kuulis selja taga vaikset häält: „Doktor Rävel!” Ta pöördus järsult ringi. „Kas te võite mulle öelda, mis mul viga on?” „Teil on neerud haiged.” „Kas väga haiged, doktor Rävel?” „Jah, Rita.” Rävel nimetas teda enese märkamata eesnime pidi. „Tänan, doktor.”

Peeter Urm

Doktor Harri Rävel

LUGEJALE

„Doktor Harri Rävel” on minu esimene avaldatud teos. Kirjutasin selle lühiromaani või jutustuse aastal 1979 ja järgmisel aastal avaldati see kirjanike ajakirjas „Looming”. Raamatuks aga sai „Doktor Harri Rävel” alles nüüd.

Enne selle loo kirjutamist oli minu elus lühike sahtlisse kirjutamise periood, mida tegin oma põhitegevuse, arstitöö kõrvalt. Eneseväljendusvajadus oli mind haaranud varemgi – mäletan, ühel ülikoolikevadel kõndisin päevade kaupa mööda Tartut ja aina luuletasin. Mõtteis, paberil, tuhinaga nagu palavikus. Kõik vaimustas mind – linn, inimesed ja õhu ebatavaline kergus. Ma ei avaldanud neid luuletusi kunagi. Häbenesin, toimus sisemine hoiatav kontroll.

Arvan, et ainus, mida looming võib anda ja õpetada, on tundekasvatus, kahekõne meie sisemise minaga. Kuid selleks, et see õnnestuks, peavad mõlemad pooled valmis olema. Enne Harri Rävelit polnud mina veel valmis.

Kirjutama asudes olen alati püüdnud väljendada mingit tunnet, mingit põhimeeleolu, mis avab end teatud situatsioonis. See võib olla viha, hirm, ahastus või kirg, mis oma tugevusega paiskab inimese välja tavapärastest raamidest. Kõige sagedamini on see olnud nukrus. Nukrus hävingu üle inimeses või tema ümber. Rõõmu päikeselaigud selles on kui kaotatud paradiisimälestus. Kui mul on see meeleolutunnetus olemas, sünnib jutt pooleldi juba iseenesest. „Doktor Harri Rävelis” oli selleks tuumaks õnnetu, toolil kühmus istuv, operatsioonihirmus oma uut neeru ootav vigane velsker.

В В В В Peeter Urm

В В В В 2004

Pehme sügav tugitool. Väsimuse mõnus surin liikmetes. Veidi uimane pea. Akna taga üle mitme aasta korralik lumi. Nii algas doktor Harri Räveli uue aasta esimene tööpäev. Ta sirutas end laisalt. Raskevõitu oli alustada. Aruanne ootas sahtlis lõpetamist, analüüsi vastused lebasid segipaisatult laual.

Samas kostsid trepil kiired kerged sammud.

„Doktor Rävel, tulge palun kohe üles!”

Ta pööras järsult pead.

„Mis on?”

Noorukese tütarlapse nägu õhetas. Paar tumedat juuksesalku oli mütsi alt välja libisenud.

„Kolmandas palatis on ühel naisel väga halb. õde käskis teid ruttu kutsuda.”

Harri Rävel tõusis, lükkas analüüsivastused ühte hunnikusse, haaras valge mütsi ja surus tugevasti pähe.

„Lähme siis,” heitis ta üle õla ja astus kiirete sammudega ees. Meditsiinikooli praktikant pidi jooksma, et tal kannul püsida.

Noor naine hingas raskelt. Hallikaskollase varjundiga tursunud näol pärlendasid higipiisad. Hingamisega kaasnes omapärane lurisev rägin, terve palat oli seda täis. Naise silmad olid poolsuletud, Harri Rävel kergitas pöidlaga lauserva. Silmaterad olid liikumatud. Elatanud õde seisis vaikides teisel pool voodit ja vaatas küsivalt pealt.

„Pange tilksüsteem üles!”

Haige kahvatud huuled olid pingul, pisut avali ja paljastunud terved tugevad hambad moodustasid kontrasti naha hallikaskollase värvusega. Vaevuaimatav tõmblus läbistas tursunud nägu.

Harri Rävel ordineeris mehaaniliselt ravimeid, üksisilmi lühikest agooniat jälgides. Ettevaatlikult lükkas ta hapnikusondi sügavamale naise ninna. Peaks hingamisaparaadi alla panema, mõtles ta endamisi. Aga sellega pidanuks kiirustama, aega arvestati praegu sekundites. Ta tundis endal õe kärsitut pilku. Ometi ei öelnud ta midagi. Mingi lootusetusest ja abitusest tingitud tühjustunne oli haaranud Räveli endasse.

„Kas veeretan kohale?” õde vaatas osakonnajuhatajale pingsalt otsa. Rävel vaikis. Järsku pöördus ta ringi, ja kuidagi üleni kühmus, pea tugevasti õlgade vahele tõmmatud, astus sõnagi lausumata ukse poole. Ukse juures meenus talle