Kahe maailma vahel

Rita Mets

"Kirjanduskonkursi ""Bestseller 2015"" teise koha töö ilukirjanduse kategoorias Kirjanduskonkursil “Bestseller 2015” teise koha pälvinud romaan “Kahe maailma vahel” on kaasahaarav ja vägagi tõetruu lugu kaasaegsete, kuid erinevatest põlvkondadest pärit säravate karakteritega inimeste valust, oskusest sellega hakkama saada, elutahtest, vürtsikast eneseirooniast ning meie aja pealiskaudsusest. Romaani tegelased kohtuvad psühhiaatriakliinikus, elades justkui kahe maailma vahel, kuid nende maailmavaade ja mõtted on vägagi ehtsad – need on pärit meie oma reaalsest maailmast, mille romaani autor ülima pieteeditunde ning peene huumoriga lugejani toob.

Rita Mets

Kahe maailma vahel

1

Joosep lükkas võtme lukuauku ja avas hotellitoa ukse, sisenes, pani oma alkoholipudeleid täis kilekoti ettevaatlikult lauale ja viskas end voodile pikali. Ta oli kõigest väsinud ja tüdinud. See ei tundunud olevat selline väsimus, mis pärast mõnusat ja pikka uinakut võiks kaduda. Ei, see paistis olevat midagi niisugust, millest ei ole võimalik kunagi pääseda. Joosepile näis, nagu oleks ta kummipaadiga tormisel merel ja mäslevad lained lööksid vahutades tema pea kohal kokku. Sellises olukorras oleks surm justkui kindel, ja et mitte enam hirmu tunda, olekski ehk kõige parem kiiresti uppuda. Kuid ei, nii lihtsalt ta pääsema ei pidanud. Lained vaid mängisid temaga, nad ei tahtnud teda endaga kuidagi kaasa viia, aga just seda oleks Joosep soovinud.

Veidi aega silmitses Joosep oma numbrituba. See oli tagasihoidlik, kuid siiski hubane tilluke toake, kus lisaks paarile ilmetule laelambile oli valgusallikaks vaid üks väike aken, mida raamisid purpurpunased kardinad. Voodi oli päevinäinud, mees tundis sellel lesides, et see oli kergelt aukuvajunud. Aseme kõrval paiknes tumedast puidust väike sahtlitega öökapp. Eemal nurgas asetses tumedast puidust laud ja selle lähedal punaka riidega kaetud tugitool. Lillemustriga hallikas tapeet oli küllaltki tuhmunud, ilmselt ei olnud seda vähemalt viis aastat vahetatud. Joosepile ei olnud ruumis asuvad esemed tegelikult vähimalgi määral tähtsad. Ta küll silmitses neid, kuid mitte sellepärast, et need oleks teda huvitanud, vaid hoopiski seetõttu, et ta ei viitsinud silmi sulgeda.

Lõpuks tüdines ta ebaoluliste mööblitükkide vaatamisest ja tõusis ning seadis sammud laua juurde. Ta võttis kotist ühe viskipudeli, keeras sellelt korgi ja jõi suure januga, nagu olnuks tegemist veega ja tema ise olnuks justkui mõni janusse suremas kõrberändur, kellel on lõpuks õnnestunud suure vaevaga oaasini jõuda.

Mõne hetke pärast astus Joosep, poolik pudel käes, peegli ette. Talle vaatas vastu noor heledapäine tõmmu jumega mees, kellel olid suured ja sügavad helesinised silmad. See ei olnud nägu, mida Joosepi lähedased ja sõbrad olid harjunud nägema. Ainsana siin maailmas oli seda nägu näinud vaid tema ise. Teiste inimeste seltskonnas olid need silmad olnud täis rõõmu ja naeru ning sügavus oli jäänud kõige selle taha varju.

Joosep oli rändur ja elunautija, kes oli oma lühikese elu jooksul sattunud igasugustesse peadpööritavatesse olukordadesse. Nimelt oli ta neli aastat tagasi otsustanud minna maailma avastama, ilma et teda oleks oodanud kusagil ees tuttavad, ilma et tal oleks olnud mingeid konkreetseid plaane või eesmärke. Samuti ei olnud tema rahakott kuigi paks, sest rännuidee oli tulnud talle eneselegi ootamatult ja tal polnud aega raha koguda.

Möödunud aastate jooksul oli Joosep rännanud läbi peaaegu kõik Euroopa riigid ja proovinud mitmesuguseid ameteid: ta oli töötanud baarmenina, turvamehena, DJ-na, hotelli administraatorina, autopesijana, tsirkuses talitajana ja mitmesugustel juhutöödel. Ka oli kitarrimäng tema kaabu sisse nii mõnegi mündi toonud. Ta oli sõlminud suurel hulgal uusi tutvusi ja pidutsenud ohtralt. Enamasti oli ta liikunud ringi pöidlaküüdiga, kuid kui ta oli mõnes peatuskohas rohkem raha teeninud, siis oli ta vahel sõitnud ka rongi või bussiga. Mitmes linnas oli