Meedium

Olivia Mind

„Mis siis peaks olema eesmärk?“ vaatas ta mulle küsivalt otsa. Jäin mõttesse. „Mis sina arvad?“ „Ma ei tea, ma olen uurija,“ muigas ta. „Mulle tundub,“ laususin ettevaatlikult, „et eesmärk peaks olema mitte ülitaju ja paravõimete kogemusi saada, vaid oma meel puhtana hoida.“ Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase. Peategelane Natali aitab uurimisorganeid, kuni ühel päeval kutsutakse ta katsealuseks teaduslikku uurimisprojekti. Sealt alates pole miski enam endine. „Meedium“ on Olivia Mindi esimene romaan. Autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt ning viibinud Himaalaja mägedes kloostrites; samuti õppinud hiina meistri käe all taiji’d. Õppinud Stockholmi ja Tallinna ülikoolis. Kirjutas ülikooli lõputöö Laozi „Daodejing’i“ tõlkevõrdluse teemal.

Olivia Mind

Meedium

Vabane minevikust, vabane tulevikust ja vabane sellest, mis nende vahel, ning mine vastaskaldale! Kui meel on kГµigest vaba, ei satu sa enam sГјndi ja vanadusse.

В В В В Dhammapada, Buddha mГµttesalmid

    (tõlkinud Linnart Mäll)

Proloog

Ma ei teadnud, kuhu see kõik viib. Püüdsin käsi vabastada, jäme köis hõõrus naha verele. Tegelikult ma ei kartnud, lihtsalt see silmipimestav valgus, mis tookord juba aias oli mind kõnetanud, võbeles kuskil siinsamas, teadsin, et ta on seal, kes või mis see iganes ka oli, sest tal ei olnud nime, ma ei olnud kunagi talle nime pannud. Minu jaoks oli ta lihtsalt valgus.

Alles siis, kui esimesed kollakad leegid nina välja pistsid, tabas mind äkkselge valu, mis lõi hoobi otse mu südamesse ja seal – seda teadsin ma surmkindlalt – istuvad kõik minu mälestused, kõik minu unistused, mu unenäod, inimesed, keda armastasin. Just inimestest võis lahkumine olla valus, kuid nõndaviisi nagu ilmus mu valgus, nõndaviisi jõudis kohale ka mu surm. Ja kui esimesed leegid mu kleidiserva puudutasid, said surm ja valgus minus üheks ning ma taipasin, et surm oli valguse teine vorm.

Ma lahustusin elementideks, kõigepealt kadus nägemine, seejärel kaotasin võime tunda lõhnu ja maitseid, siis tundsin, kuidas keha kaotas võime liigutada, keha lagundas ennast. Lasin end sellest maailmast aeglaselt lahti, ja kui esimesed tulekeeled mu ihu puudutasid, tõstsin oma teadvuse üles pealae kaudu, väljusin kehast, mille ma nüüd maha jätsin.

Olin teinud seda palju kordi, kuid iga kord vapustas see meeletu jõud mind endiselt ja ma teadsin, et selle kirjeldamiseks ei ole sõnu, seda saab ikka ja jälle vaid kogeda.

Alla vaadates nägin meelehärmiks, et linnuse õuele oli veelgi inimesi juurde toodud, peamiselt naisi. Iseäranis üks, Lilian oli ta nimi, mustade pikkade juustega naine, paistis teiste seast silma. Ta oli magnetiline, seda ei saanud teisiti kirjeldada. Võisin ta piinu vaid ette kujutada, kuid lohutuseks saatsin talle pähe mõtte, et enne surma võetakse ta ära, et enne piinarikast valu, sekundi murdosa enne lõplikku hoopi, lahkub teadvus ta kehast.

Ma lootsin kõigest väest, et mu järgmine elu saab olema parem.

I

Objekt

Kui uks me taga kinni prahvatas, pöördus mees minu poole, silmis sõbralik pilk. „Ärge tehke temast välja,“ lohutas ta. „Te teate ju küll, et meie töös esineb kõikvõimalikke probleeme ja te peate tunnistama, et see on raske töö. Isegi kui ta mõnikord häält tõstab, kahetseb ta seda hiljem ning palub vabandust.“

Vaneminspektor Laanisto heitis veel kord mulle sõbraliku pilgu, otsekui vabandades olukorra koomilisuse pärast. Nojah, tegelikult olid ju nemad minu siia kutsunud, mitte vastupidi, ning tegelikult peaks mul olema ükstapuha, kuid ei olnud ju. Noogutasin talle kergelt ja läksin metallkiiskavate klaasvälisuste poole.

„Oodake!“ hõikas ta järele. „Peaaegu unustasin, võtke see kaasa ja ärge unustage, et me vajame teid.“ Kollase mapi mulle pihku pistnud, keeras vaneminspektor La