Puhkus koomas

Helga-Johanna Kuusler

Kirjanduskonkursi "Bestseller 2015" võidutöö ilukirjanduse kategoorias Saskia ja Ralph satuvad autoavariis eluohtlikku seisundisse, kuid olles jõudnud taevasse Peetruse ette, tekib suur segadus ja Saskia hing saadetakse Ralphi kehas maa peale tagasi. Saskial on 40 päeva aega, et õppides Ralphina poistekoolis, lahendada mõrvajuhtum, mille tunnistaja poiss oli. Samas ei saa ta kaasa ei Ralphi mälestusi ega kogemusi, nii et tal tuleb hakkama saada võõras kehas ja võõras keskkonnas, kus ta mitte kedagi ei tunne. “Puhkus koomas” on kireva sündmustikuga kiiresti kulgev mõrvamüsteerium, kuid ühtlasi ka noore naise eneseleidmise lugu. *** Olen sündinud 1991. aastal Tallinnas. Jutte ja luuletusi olen ma kirjutanud nii kaua, kui mäletan – alguses käsitsi ja trükitähtedega, siis kirjutusmasinal ja lõpuks arvutiga… mis on väga hea tööriist, sest minu käekirja pole võimalik lugeda ja keskaegses kloostris ei oleks keegi mulle kopeerimiseks ühtegi käsikirja usaldanud. Kirjutamise juures köidab mind kõige rohkem see, kuidas minu tegelaskujud hakkavad elama oma elu ning see, mida nemad tahavad, hakkab erinema sellest, mida nad minu arvates tahtma peaksid. Kui ma parajasti ise ei kirjuta, siis loen teiste kirjutatut, otsides sellist raamatut, millega koos saaks veeta aega hommikuni välja.

Helga-Johanna Kuusler

Puhkus koomas

1

Vahetuskaup

„Tere tulemast!“ ütles Peetrus kahele kogule, kes tema ees seisid ja omavahel jagelesid, ilma et oleksid teda tähele pannud. Tüdruk vehkis kätega, korrutades pidevalt „parema käe reegel“ ning poiss, kes oli kas meeleheitel või vihane, võib-olla isegi mõlemat korraga, tõstis oma jalgratta kõveraks väändunud lenkstangi õhku ja viskas selle tüdruku suunas, kisendades talle midagi „ühesuunalise tänava“ kohta.

„Tere tulemast!“ ütles Peetrus natuke valjemini.

„Jää vait!“ karjusid tüdruk ja poiss korraga ja Peetrus rõõmustas, et nad milleski ühel nõul olid, aga kõige parem oleks olnud, kui see nõu oleks sisaldanud tema kuulamist, sest alati, kui teda ei kuulatud, kippus Peetruse keel sõlme minema.

„Tervetulemast!“ puterdas ta, pälvides viimaks poisi ja tüdruku tähelepanu, aga mitte sellisel moel, nagu ta soovinud oleks.

„Mis tervest tulemastist sa räägid, kas poolikuid tulemaste on ka olemas?“ nõudis tüdruk oma verist nina pühkides ja katsus seejärel oma laubal olevat haava ning muljuda saanud põski.

„Oleks mul siin kas või poolik tulemast, lööksin ma sellega su pea sodiks!“ ahastas poiss, pisarad silmist voolamas. „Sa sõitsid mulle otsa ja tapsid mu!“ Oma lõhkise pea ning verise jope vahelt välja turritavate roideotstega nägi ta tõesti üsna surnud välja, aga tüdruk ei saanud teisiti, kui talle vastu vaielda.

„Keegi ei palunud sul mulle ette sõita ja ainus, mille ma tapsin, on sinu jalgratas!“ teatas ta, jõudes napilt kükitada, enne kui ka jalgratta sadul üle tema pea lendas. Selle peale tahtis tüdruk poisile kallale karata, kuid Peetrus sirutas oma käed välja ja nad mõlemad tardusid paigale.

„Tere tulemast taevasse,“ lausus Peetrus, „mina olen Peetrus, taevaväravate valvur, ja mul on teile üks hea ja üks halb uudis.“ Vanamees sügas oma tonsuuri ja tõmbas rüüvoltide vahelt välja võtmekimbu, mida ta neile näitas. „Ralph LaRue ja Saskia Eisenberg,“ teatas ta, „halb uudis puudutab teid mõlemaid. Täna õhtul kell 22.17 kohaliku aja järgi sisenes Saskia Eisenberg 1998. aasta punases Volkswagen Boras valest suunast Community Streetile, mis on ühesuunaline tänav, ja põrkas kokku 2012. aasta Author Airline’iga sõitnud Ralph LaRue’ga, kes tuli Baconi pargist, kus ta oli kell 22.09 sattunud tunnistajaks Simon Burke’i mõrvale, ja kes eiras parema käe reeglit. Halb uudis on, et te olete mõlemad surnud, aga Ralph LaRue’le on mul ka hea uudis. Selle õnnetuse põhjustamise süü langeb Jumala silmis Saskia Eisenbergile ning kaastundest, et sa surid tema süü tõttu 18 päeva enne oma kindlaksmääratu