Armastus kui ookean

Jacqueline Bedford

Sophie otsustab pärast ülikooli lõpetamist iseseisvaks hakata. Ta suundub ookeani taha, et teha üllatusvisiit oma Ameerikas muusikukarjääri tegevale noormehele. Suur on neiu üllatus, kui mehe asemel ilmub uksele hoopis tolle kallim. Reetmisest ja pettumusest hoolimata võtab Sophie pähe Los Angelesse jääda ning leiab tööd noore lesestunud miljonäri juures lapsehoidjana. Kuid kas suudab Sophie rivaalide ja salasepitsuste kiuste veel kord oma südame avada ja mõista, et kaardile on pandud tema elu õnn?

Jacqueline Bedford

Armastus kui ookean

1.В peatГјkk

“Sophie! Kohv on juba jahtunud, tuled sa alla või mitte?”

Madam Maurois hüüdis juba kolmandat korda. Ema nõudlik hääl tabas tütart kirja lugemise juures ning ta pani vastu tahtmist käest lehe, mis oli täis tuttavat käekirja. See oli esimene Étienne Marteni läkitus juunis ja viies poole aasta jooksul – sellest ajast, kui nad lahku olid läinud. Tookord, enne jõule oli noormees sõitnud külla oma vanematele, kes elasid Maurois’de pere naabruses. Nüüd ei andnud mälestused nendest mõnest vastupandamatu mehega veedetud suurepärasest päevast Sophiele asu.

Imelik, et ma ei märganud Étienne’i siis, kui ta meie kõrval elas, mõtiskles tütarlaps oma toast väljudes ja söögituppa suundudes. Noh, poiss nagu poiss ikka, mitte midagi erilist, lihtsalt eakaaslane. Kolmeteistaastasena teenis taskuraha võõraste koerte jalutajana, seejärel innustus kitarri mängimisest ja tema avatud aknast oli tihti kuulda meloodilisi akorde. Möödus veel paar aastat ja täiskasvanuks saanud Étienne jättis õppetöö ülikoolis ning lendas USA-sse.

Sophie sisenes hommikupäikest täis tuppa, noogutas emale tervituseks ja istus laua taha. Ta tõmbas endale lähemale taldriku croissant’idega, murdis ühe pooleks ja hakkas sealt moosi limpsima – täpselt nii nagu lapsepõlves. Ta ei märganud, et ema teda tõsiselt vaatab, nagu tahaks millestki tähtsast rääkida.

Kui tore, et me detsembris saiapoes juhuslikult kokku juhtusime, mõtles Sophie lusikaga kohvi segades. Ja kui jube, et me ei saa koos olla. Étienne on Ameerikas, üritades saada silmapaistvaks muusikuks, mina aga Prantsusmaal ja närin ema rõõmuks teaduse graniiti. Õigemini närisin. Ülikool on lõpuks seljataha jäänud, tõlgi diplom pidulikult sahtlisse pandud. Mis edasi? Kas hakata õpetajaks või teaduslikku uurimistööd tegema? Jumal küll, see kõik on nii raske!

Tütarlaps võttis lonksukese aromaatset kohvi ja ohkas. Ta kadestas Étienne’i oskust iseseisvalt otsuseid vastu võtta. Mõtles ülikoolist ära tulla – ja tuli ka. Tahtis USA-sse – ja palun, on juba poolteist aastat seal elanud. Vanemad ei keelanud poole sõnagagi. Aga tema ema? Jube endale ettegi kujutada, mis juhtuks, kui ta saaks teada, et tütar kavatseb õpingud pooleli jätta. Madam Maurois haarab iga pisiasja pärast südamest. On selline šantaaži eri vorm. Nii on alati olnud. Kohe, kui Sophie kavatses peole minna või terendas ees kohtamine mõne noormehega, hakkas ema kaebama valu üle rinnus ja palus, et tütar koju jääks.

Loomulikult loobus armastav tütar väikesest naudingust, veetes õhtu emal vererõhku mõõtes ja apteeki rohu järele joostes. Asi viis selleni, et vanemates klassides hakati tütarlast kutsuma Sophie Ärapuutumind, sest ta ei käinud kunagi kellegagi kohtamas. Hüüdnimi läks temaga kaasa ka ülikooli. Esimesel kursusel paar noormeest tahtsid temaga pärast kooli kokku saada – välimusega ei olnud loodus talle liiga teinud –, siis aga loobuti sellest. Mis mõtet on suhelda inimesega, kes kogu aeg kella vaatab ja koju kiirustab?

Sophiel ei olnud isegi sõbrannat. Vadistavad ju noored tüdrukud alatasa poistest ja riietusest, kuid temal polnud rääkida ei ühest ega teisest. Ema meelest olid tänapäeva noormehed liiga ülekäte läinud, riietus aga ülemäära siivutu.

Niimoodi elas ta kuni eelmiste jГµuludeni: kodust Гјlikooli, Гјlikoolist koju, alati pГјkstes ja kinnise kaelusega ilmetutes pluusikestes. Vaid vahet