Keelest ja meelest

Uku Masing

"Keelest ja meelest" ning "Taevapõdra lood" ("Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust") moodustavad terviku. Neid ei ühenda mitte ainult boreaalse mentaliteedi uurimine, vaid ka igermaanliku (indogermaanliku) SAE (Standard Average European) – standardse keskmise eurooplase keele ja maailmavaate käsitlus. Selle raamatu põhjal võime Uku Masingut pidada keeleteaduse selle suuna esindajaks, mis väidab, et keel, mida me kõneleme, mõjutab viisi, kuidas me mõtleme maailmast. Väidetakse, et keel ja mõtlemine on mõjutatud loodusest, rassist, kultuurist jne. Iga uue keelega omandab inimene uue "hinge", iga keelkond on meelkond. Juba Nietzsche mõistis, et erinevate keelte kõnelejad mõtlevad erinevalt, nende filosoofidki nagu kõnniksid erinevaid radu.

SAATEKS

2003. aasta suvel seadsin trükivalmis Uku Masingu käsikirja “Keelest ja meelest” ning tema ajakirjas “Akadeemia” ilmunud loo “Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”. Õieti oli see töö mul tegemata asjade hulgas olnud juba mõnda aega. Sama kaua olid need Masingu kirjatööd mul meeles mõlkunud. Pingeline töö käsikirjadega – eelkõige viidete avamine ja tsitaatide kontrollimine ning tõlkimine – andis mulle erakordse võimaluse rännata Uku Masingu meeles ja keeles, uuesti ja uuesti mõtelda taevapõdra rahvaste mentaliteedist.

Just nimelt mentaliteedist. Rõhutab ju ka Uku Masing, et ta kirjutab boreaalsest mentaliteedist. Usund või maailmavaade on talle liialt piiravad (igermaanlikud) terminid. Igermaane, nende maailmavaadet ja usundit iseloomustab Masingu järgi kõige paremini kreeka keeles ja sanskritis leiduv ühine väljend – “närtsimatu kuulsus” – mis leiduvat igermaani algkeeleski.

Enne kui saatesõnaga edasi minna, tuleks õiendada mõned terminoloogilised seigad. Soomeugrilasi kutsub Masing tihti sugrilasteks, turgi ja sugri keeltest võib ta moodustada surgi keeled. Indogermaane kutsub ta aga igermaanideks, mõtteline sidekriips paigutub maanide ette. Masing kirjutab, et igermaanide uusim endanimetus indoeurooplased on veelgi suurem ülbus kui varasem indogermaanlased. Kas peaksime siis meie end kutsuma ulatuse järgi obibaltlasteks?

“Keeles ja meeles” on püütud üksikute eranditega säilitada Masingu kirjaviis. “Taevapõdra lugudes” on enamasti säilitatud “Akadeemia” kirjaviis. Raamatu esimeses osas asendasin b ja v (tihti süstemaatilise) tavakeelele vastupidise kasutuse. Alles jätsin esmapilgul kurioosse sõnakasutuse jeksisteerib/jeksisteerima. Sellise sõnakuju mõistmiseks on oluline meeles pidada, et “Keelest ja meelest” on kirjutatud aastatel 1968–69. Praha kevad oli lämmatatud Nõukogude tankidega. Jeksisteerimisega avaldas Masing oma protesti ja põlgust igermaanliku Nõukogude Liidu (maailmavaate) vastu, Praha kevade lämmatamise vastu.

Masing õpetab, et sugrilane küsib alati kuidas, igermaan küsib mis. Kuidas küsivad ka paljud teised boreaalsed mitteigermaanlikud rahvad, aga ka hiinlased. Lihtsale sugriinimesele on mõlemad igermaanide maailmavaated (materialism ja idealism) naljakad. Idealisti arvates oli universiumi looja igermaan, materialisti meelest on universumi telos igermaan ja kõik vahelmine “mitteindogermaanlik” on tekkinud tunnetamise hõlbustamiseks dialektika abil.

“Keelest ja meelest” ning “Taevapõdra lood” moodustavad terviku. Neid ei ühenda mitte ainult boreaalse mentaliteedi uurimine, vaid ka igermaanliku SAE (Standard Average European) – standardse keskmise eurooplase keele ja maailmavaate käsitlus. Masing väidab, et Benjamin Lee Whorf on teinud vea, paigutades eestlased SAE rahvaste hulka. Ta kustutab selle Whorfi vea ja just sellega toetab Sapir-Whorfi hüpoteesi. Masing püüab näidata et sugrikeeled (sh. eesti keel) Sapir-Whorfi hüpoteesi eelduste tunnustamisel väljendab SAE omast erinevat “keeletõelust”. Igermaanlikus olemis/olelemiskakluses (Darwini survival of the fittest vaste olelusvõitluse asemel) seestub filoloogidesse kolm kurja vaimu: abs