Dialogose Гµpetus

Tiit Sepa

Ethan on mees, kes suutis ühendada oma unenäolise maailma, mineviku, mälestused, armastused ja viia selle kõik üle irreaalsesse materialistlikku maailma. Nüüd elab ta oma unelmatekodus, on rahakas ja asine mees. Aga ikkagi…! Maailm on muutlik ja ka selles elus tuleb ette raskusi, põnevaid seiklusi, ootamatuid armastusi, sest meie tegeliku realistliku elu ja vaimdimensioonilise eksistensi vahel on õhkõhuke piir. Siruta ainult käsi ja vaim ning juba sa lendadki üle materialistliku piiri. Kes aga ütleb, et ka seal teiselpool, kuhu meist paljude mõte ei ulatu, ei eksisteeri füüsilist elu? See pole surm – see on teine mõõde ja seikluste jätkumine sellele elule ja seal on juba paljud asjad, mis meile näivad ebareaalsetena võimalikud. Ja Ethan avastabki, et juhul, kui tema kaaslasteks saavad neli täiesti erinevat naist, muutub tema irreaalne elu vägagi ohtlikuks. Lugu on täis põnevaid juhtumisi ja uskumatuid seiklusi.

Tiit Sepa

Dialogose Гµpetus

1

Enne Г¤ikest

Jah. Nüüd olin saanud kõik, mida igatsesin. Istusin oma luksuslikus rannamajas ja vaatasin merele. Läbi suurte, avatud klaasakende, uhas sisse sumbjat soojust. Ajuti vilkus pilvede vahelt päike, nagu tuletades ennast oma olemasoluga meelde. Ilm oli pilves ja oodata võis äikest. Mina aga istusin mugavas korvtoolis, nautisin soojust ja viskit. Mu ilusas ja mugavas majas oli palju tube; maja ise oli õhuline ja ehitatud veidi kõrgema liivakünka otsa. Kohe palkoni eest algasid hõredad kõrkjad, siis siidina pehme liiv ja varsti oligi meri. Soe, hullutav meri. Ma nautisin seda. Tõesti oli hea. Minu maja eest, kergete tugipostide ja trepi juurest algas käänuline, valkjalt hall asfalteeritud tee, mis viis Suvituslinna. Tee ääres olid majad. Mõned samuti uhked ja luksuslikud: mõned vaesed ja lagunenud. Majad oma aedade, puude ja lillepeenardega. Õues askeldasid inimesed, sulades kokku üheks siblivaks massiks minu erakliku ja suurejoonelise üksildase elu kõrval, mille kuningas ma olin. Sain nautida vabadust vee ja linna piiril, vaadates ülbelt alla pakitsevale eksistentsile – tööle ja pingutustele, mis minule enam ei kuulunud. Teenisin palju raha oma vaimuga ja võisin seda arutult laristada. Jah – ma olin rahul.

Linnas oli palju teid, mis looklevate ussidena kadusid majade vahele. Linnas oli palju varjulisi parke, mille äärde oli ehitatud kodanlastest tänapäevaste pürjelite maju, kes uhkete autodega ringi sõitsid ja rannarajoonis oma kontorites äri ajasid. Majad kadusid roheliste puude igikestvasse rohelusse, sest Suvituslinna sumbjas suvi ei lõppenud mitte kunagi. Rikkad pürjelid vaatasid ise hommikuti kohvi juues uhkelt alla oma raudäärtega sepistatud rõdudelt. Pürjeliprouad hoidsid peente, lakitud sõrmede vahel õrnõhukesest valgest portselanist tasse ja ajasid heledal häälel enda arvates väga tarka juttu. Nad võisid seda teha, sest olid rikkad ja istusid hommikuti kallitesse autodesse, et sõita siis puhkusele, tööle, või muidu aelema. See oli nagu uni, mis talletub ajukäärude vahele ja igal öösel võid võtta sealt uue killukese, et seda nautida ja vaadata jälle uusi lahendusi. Vähemalt oli selline elu tegevusetu ja üksluine. Nad ei osanud isegi mõelda ja viskasid mööda jalutavatele kerjustele rõdult münte nagu saiaraasukesi tuvidele. Seda kutsuti inimliku jumaluse halastuseks. Elumatmise tõe leidmiseks ühtloovuse ajalikus elus. Anna ja sulle antakse. Väga palju. Ja mina olin ka saanud oma. Erakliku maja kõige kallimas ja luksuslikumas asukohas, hea vaatega merele. Ainult ma ei loopinud litsidele ja kerjustele münte. Andsin neile leiba, viina ja kilu. Omamaist.

Igatahes oli Suvituslinn väga ilus ja romantiline. Iga nurk pakkus uut avastust ja vanade majade taha minnes leidsin taas uue nurgakese kaarduvas tulevikus, mille osaks ma tahtsin saada. Suvituslinnas polnud kuritegevust, sest Suvituslinna maffia likvideeris selle juba eos. Nagu ka naise, kes mind kiriku juures tappa üritas. Too naine oli vist tulnud