Taburetid

Margus Sanglepp

Ehitaja Riho Koorik naaseb Soomest ja leiab eest tühja korteri. „Kõik märgid näitasid, et Margit oli läinud. Jalga lasknud. Uttu tõmmanud. Minema kamminud. Haihtunud. Ühes temaga oli päevinäinud korterist kadunud peaaegu kogu sisustus. Üksnes hunnik meesterõivaid, mõned raamatud, paar fotoalbumit ja kingakarp dokumentidega lebasid läbisegi magamistoa põrandal.“ Loodus tühja kohta ei salli ja nii kistakse pisut eluvõõras mees elukarusellile, kus eneseotsinguteks vähe aega jääb ning kõik koolitükid oma rahaga kinni maksta tuleb. Aus ja ilustamata lugu tänapäeva ühiskonna grimassidest.

Taburetid

Riho Koorik, hüüdnimega Korts, ei olnud oma kolmetoalist Kalamaja kodu kunagi tühjana näinud. Nii kaua, kui tema mäletas, täitsid ruume alati mõned mööbliesemed. Algul olid need massiivsed ja kulunud, korvalooli ning palderjani järele lõhnavate linikutega varjatud kapid, lauad, voodid ja kummutid, vanavanemate soetatud juba viiekümnendate alguses. Hiljem, mõni aeg pärast ema surma, asendusid vanad mööblitükid abikaasa Margiti järjekindlal nõudmisel aegamööda uutega, mis olid küll odavad ja väljanägemiselt lihtsad, ent ei võtnud seevastu kuigi palju ruumi.

Nüüd aga paistis puumaja kolmetoaline korter olevat justkui alasti kistud, piinatud ja vägistatud. Kardinateta akendest tungis päevavalgus häbenemata elutoa igasse nurka, tuues nähtavale narmendava ja pleekinud tapeedi, kulunud põrandad, rebenenud ämblikuvõrgud ja pelglikult põrandaliistude lähedale hoiduvad tolmurullid. Laes rippuvad elektrijuhtmed sihtisid eri suundades, osutades kollakatele kuivanud vahuveiniplekkidele, mis meenutasid viimast uusaastaööd, mil pudelikork president Meri kõne ajal Riho näppude vahelt minema pääses ja kihisev jook fontäänina kõrgustesse sööstis.

Kõik märgid näitasid, et Margit oli läinud. Jalga lasknud. Uttu tõmmanud. Minema kamminud. Haihtunud. Ühes temaga oli päevinäinud korterist kadunud peaaegu kogu sisustus. Üksnes hunnik meesterõivaid, mõned raamatud, paar fotoalbumit ja kingakarp dokumentidega lebasid läbisegi magamistoa põrandal.

Siiski-siiski, vanad ümmarguse põhjaga taburetid olid ka alles. Kaks neist seisid köögis, üks söögilaua, teine külmkapi endisel asukohal. Kolmas kükitas keset magamistuba, porised saapajäljed turjal.

“Reetur!” pomises Riho, nii et kõrvaltvaataja poleks aru saanud, kas süüdistus käis naise või räpase tabureti kohta, mida oli kasutatud ilmselt valgusti laest alla võtmiseks.

Lutheri vineeritehase järeltulija toodetud ja ajahambast puretud taburetid kuulusid kunagi kodu praktilisemate asjade hulka, kuid aastakümnete pikkune teenistus andis neile nüüdseks väsinud väljanägemise – lakk oli kulunud ja puidukihid kippusid liimist lahti lööma.

Milleks need harkjalad ka ei ole sobinud! Argipäeviti võis neil lihtsalt istuda, kasutada kausside, pottide ja purkide alusena, ajutise lillepostamendi või tööpinnana. Pidude ajal kõlbasid nad peaaegu kõigeks, alates seltskonnamängudest ja lõpetades “Õllepruulija” hoogsa laulmisega.

Riho tähtsustas esemete emotsionaalset väärtust – taburetid sidusid teda minevikuga, nende kaudu sai ta mõtteis suhelda kadunud vanematega. Mõned inimesed hoidsid kaminal või raamaturiiulil urne lähedaste tuhaga, teised jälle talletasid fotosid või mitmesuguseid mälestusesemeid, mis olid kadunukestest maha jäänud. Korts eelistas midagi palju sümboolsemat ja nii meenutasid talle päevinäinud taburetid omal moel inimesi, kes olid korteris elanud, ning sündmusi, mis seal olid toimunud.

Pealegi väljendasid kolmjalad oma olemuselt kindlust ja vankumatust – kolme jalaga taburetil ei olnud vastupidiselt nelja jalaga toolidele kõikumiseks mingit võimalust.

Kaks omavahel ühendatud punkti moodustavad joone, kolm punkti aga alati pinna, mäletas Riho tehnikakõrgkooli joonestamistunnist.

Mees tõstis ühe toolidest köögist elutuppa, süütas pisut värisevate kätega sigareti ja istus. Teda valdas pigem kõikehõlmav hämm