Pasodoble

Helen Eelrand

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas: aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine, süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana. Sõprusest saab armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii peategelase enda kui tema ümbritsevate elu. Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile asetamine ikka väärib küünlaid? Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia). Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav "Pasodoble" on tema esikromaan.

Helen Eelrand

Pasodoble

Pasodoble on tantsusaali parketile ülekantud härjavõitlus. Mees on matadoori rollis ning naine kutsuv ja ärritav tulipunane keep tema kätes. Pasodoble on kirglik ja raevukas tants, kus mehel on võimalus näidata, kelle jalas on püksid ja võim. Tantsu esimene osa kujutab endast härjavõitleja saabumist areenile, teine osa võitluse algust, viimane osa toreero võidutsemist.

В В В В (Wikipedia)

A-le, kes ei saa seda raamatut kГјll lugeda, kuid kellest oli suur abi kirjutamisel.

Ma ei ole hea ema, kaugel sellest. Ma ei ole isegi mitte normaalne ema ja mõned teist, lugedes seda lugu, jõuavad varem või hiljem veendumusele, et vanemlikud õigused tuleks mult ära võtta. Emasüda on teadupoolest „õrn, kindel ja muutmata”, murdumatusest rääkimata.

Emadel ei ole õigust ennast tappa. Või kui just peab, siis äärmisel juhul SMS-laenu koorma, vallandamise häbi või talumatuks muutunud ülemuse pärast. Aga jumala eest mitte mingi kolm kuud väldanud abieluvälise suhte pärast. Seda kohe kindlasti mitte.

See, mida kohe rääkima hakkan, on minu jaoks traagiline ja teie jaoks piinlik, seetõttu on teil parem teha nägu, nagu poleks te seda kuulnudki. Saan teist mõningal määral ka aru, lõppude lõpuks olen ise samuti eestlanna. Taktitunne ennekõike! Aga mu tunded mitte ainult ei aja üle ääre, vaid ähvardavad tappa, kui ma neid kellegagi jagada ei saa, seetõttu – äkki lubate mul mängida niisugust mängu, otsekui oleks mul jube palju kaastundlikke sõpru, kellele see lugu kohutavalt korda läheb? Eeldades, et need sõbrad olete teie?

Üks asi veel – selles loos tuleb kõrvalepõikeid. Mitte ainult paksu, nõretavat ja traagilist armastust, vaid ka oma päritolu tahan ma teile selgitada, sest muidu oleks veel raskem kõike mõista. Ja andke mulle andeks ootamatused ja kiirustamine – selline ma olen, keegi teine oskaks teile kahtlemata rääkida ilusama, põhjalikuma ja detailsema loo, kuid see oleks siis ka hoopis teistsugune lugu. Niisiis.

I OSA

HГ„RJAVГ•ITLEJA SAABUMINE

Minu testament

„See tore laps olen mina! Minul on väikene nina ja kää-eed kaaaa!”

Muusikaklassi Гµpetaja Triin, tuhkblond, leebe olemise ja aastatepikkuse praktika tГµttu mudilase miimika omandanud naine, on sama innukas ja isegi pisut rohkem pudikeelne kui kaheaastased, kelle jaoks ta sГјntesaatoriklahvidele vajutab.

Teised kannatlikul ooterežiimil püsivad emad imetlevad, härduspisarad silmis, oma silmaterasid, kelle lühikesed seelikud pontsakaid titereisi paljastavad, muusika saatel kohmakalt tantsupõrandal keerutamas.

Aga mina kukun oma unistuses muusikaklassi aknalaualt alla. Kui vaid aken lahti teha, maanduksin, selg ees, jäisele asfaldile ja põrutus lööks mu hinge kinni. Pärast seda ei tunn