Leidmata

Marje Ernits

40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik? Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.

Marje Ernits

Leidmata

Parim savi voolimiseks on inimene, suurim meister voolima – inimene.

I peatГјkk

Esimene pühapäev septembris oli ehedalt sügiskuldne, helesinine taevas pilvitu ja päeva algus tulvil kirgast valgust. Sel hommikul ärgates oli Urvel vaid üks soov – soov jalutada Toomemäel, lihtsalt olla ja sahistada jalgupidi lehtedes. Lapsed magasid vaba päeva und ja Rainer tegi igahommikust jooksutrenni. Teki all lebada oli mõnus, ent päikeselise hommiku jalutuskäik tundus lummavam ning Urve tõusis.

Ta läks vannituppa, pani õhtul valmis sorteeritud pesu masinasse, lülitas selle tööle ja astus ise duši alla. Kohvi oli Rainer presskannu tõmbama jätnud ning Urvel tuli enda tarbeks vaid väike võileib valmistada. Lastele võis putru ka hiljem keeta, nagunii magasid nad alati poole lõunani.

Annelinn tukkus veel. Urve ei jäänud bussipeatuses oodanute seltsi, teretas mõnd majatuttavat ja tõttas kesklinna poole. Kanali ääres oli veel üksikuid külmakartmatuid suplejaid vette minemas, paar koeraga jalutajat sahistas teeäärses hekis ja kõnniteel sörkisid mõned jooksjad. Rainerit nende seas igatahes polnud, sest tema jooksis enamasti linnataguse jõeluha radadel ja vaid siis, kui need vette või lumme mattusid, kasutas mees linna asfaltteid.

Rainer jooksis igal hommikul, Urve ei pidanud seda vajalikuks, sest töötas enamiku päevast jalgel seistes ja milleks siis veel hommikujooks. Tööle ruttamisest piisas täiesti. Aga jalutada samblast ja lehtedest lõhnaval Toomemäel oli Urve meelest suur luksus, mida ta võis endale lubada vaid nädalalõppudel. Need olid harvad puhkepäevad, mil ta ei pidanud tõusma enne lapsi ja meest, et ülejala tormates linna teises otsas asuvasse kliinikusse tööle jõuda.

Päris pühapäevaselt Urvel oma jalutuskäiku siiski teha ei õnnestunud, sest vana pärmivabriku juures peatunud bussist astus maha Veera, üks ta meditsiinikooliaegseid kursusekaaslasi. Veera tuli öisest vahetusest ja oli rampväsinud ning näost hall. Peale tere suurt juttu ei tehtud. Urve teadis, mida see hall nägu tähendas ja ta tänas sisimas õnne, et oli vahetanud töö traumapunktis õe koha vastu perearsti juures. Toona oli küll põhjuseks olnud Marguse ja Ingriti sünd, aga seda valikut polnud ta kunagi kahetsenud, pealegi oli doktor Teever heasüdamlik arst ning Urvel avanes tema juures võimalus palju juurde õppida.

Võidusilla all tunnelis haises nagu alati kuse järele ja see koht meenutas Urvele taas räpaseid öövalveid kiirabi osakonnas. Õnneks oli see kõik minevik. Turuhoone pruun mausoleum kinnitas Urvele taas, et oli pühapäev ja sel puhul võinuks lõunaks midagi head küpsetada. Ostaks tagasi tulles turust midagi värsket, mõtles ta.

Jõgi joondus kivikallaste vahele ja vesi oli rohekashall. Urve ei mäletanud, et oleks kunagi jões sinist taevast peegeldumas näinud, aga ega jõel polnudki aega peegliks olla. Ikka oli vaja kuhugi voolata või kui just kurvi välja ei võtnud, siis tuli keeriseid teha ja parte ning prahti paigal solgutada.

Jalakäijate kaarsild oli sel varasel tunnil inimtühi. Urve peatus silla keskkohal ja vaatas üles. Ta imestas alati ega uskunud peaaegu kunagi, et oli ka ise kunagi üle selle kaare kõndinud. See oli juhtunud lõpupeo öösel, siis kui ta veel kunstikooli poistega semmis. Viktor o