GitandЕѕali. Aednik. Puuvilja kogum

Rabindranath Tagore

India päritolu loovisiksuse (poeet, prosaist, dramaturg, filosoof, ajakirjanik, helilooja, maalikunstnik) Rabindranath Tagore'i kolm luulekogu ühes köites Uku Masingu tõlkes. Neist kaks esimest, «Gitandžali» ja «Aednik», on ka varem eesti keeles ilmunud, neist esimese eest omistati Tagore'ile 1913. aasta Nobeli kirjanduspreemia. Tagore'i luuletustele lisaks on käesolevas raamatus Uku Masingult veel lühike ülevaade autorist, tema elust ja loomingust. Lisaks on Hando Runnel tutvustanud oma põhimõtteid raamatu koostamisel ning raamatu sünnilugu.

Rabindranath Tagore

GitandЕѕali Aednik Puuvilja kogum

Rabindranath Tagore

Mõnigi eestlane mõtleb ehk praegu Rabindranath Tagorest, sest maailmas on vähe maid, kus ta on nii tuttav. Ja ometi ta mõtleb surnule, sest juba 7. augustil 1941 ei olnud Rabindranath Tagore enam selle maailma elusate hulgas. Kõigile, kes teda lugenud, on ta surm suureks kaotuseks. Aga Tagore nägi just kaduvuses vabadust ja arvas, et alles surma tempel annab elu rahale selle väärtuse, mille eest võib osta midagi tõelist. Elu oli ainult sõit üle mere, millel kõik kohtavad samal ahtal laeval, ja alles pärast surma saavad inimesed igaüks oma maailma. Elu on praegu ainult ettevalmistus sellele, mis tuleb pärast teda. Aga kõigest hoolimata Tagore ei ole surnud – ta on elavam kui paljud inimesed, kes arvavad end elavat ja tegevat tähtsaid asju. On kindlasti neid, kes loevad ta laule veel saja aasta pärast. Tema enese kohta võiks sobida ta epigramm: „Tuliputukad sõnasid tähtedele: „Teadlased ütlevad, et ühel päeval kustub teie valgus!“ Tähed ei kostnud midagi.“

Ei ole mõtet korrata uuesti Tagore eluloolisi andmeid. Hädavajalisel määral leidub neid „Gitandžali“ eessõnas[1 - vt. ka: Ain Kaalep, „Kooskõlaline Tagore“ – „Loomingu“ aamatukogu 1974, 45/46, lk. 5–12]. Võib-olla on ta suhe iseendaga ja oma lapsepõlvega olulisem, kui need teda aega raamivad arvud ja nimed. Ta on ju üks neist, kes last vaatlevad optimistlikult ja kõike kurja peavad vanade inimeste surve tulemuseks. Vaevalt see saabki oma lapsepõlvega rahul olla, kes peab hakkama õppima juba enne päikesetõusu ja alles õhtul kella 9 paiku võib lõpetada. Ta on vananagi veel õnnetu, et pole lapsena tohtinud joosta paljajalu ega ronida puude otsa. Kool on ta meelest vabrik, milles püütakse valmistada võimalikult sama headusega ja tegumoega keskpärast kaupa. Seal tuleb lapsel enamasti käia nii kaua, kui vaimuvärskus ja mõtteteravus on läinud kaduma. Alles siis tunnistatakse ta õigeks ning korralikuks inimeseks. Ta oma kool Santiniketanis pidi andma vähemalt mõningaile lastele paremad võimalused.

Ma ei tea, kas Tagore viimasel ajal veel midagi kirjutas. Inglismaal ilmus igatahes veel 1931. a. paar ta raamatut („Inimeste usund“ ja „Kirjad sõbrale“).

Paljudes nekroloogides peab puhuma üles kalli kadunu tähtsust ja rõhutama tema asendamatust, kuigi kirjutaja isegi teab, et lugu on teisiti. Tagore puhul ei ole vaja järelejäänuile teha selgeks, kui väga tähtis ta on olnud.

Paljudkimõtlevad, mismeilsiisontegemistühe hinduga, kes kunagi on saanud Nobeli auhinna. Siiski ma kahtlen, kas leidub neid, kes Buninit või Pirandellot või minu poolest ka Galsworthyt peavad paremaks Tagorest (eeldatud muidugi, et need autorid üldse on võrreldavad). Ja et „Gitandžali“ meil on levinenum kui paljud eurooplaste teosed, siis on Tagore meile tõepoolest tähtsam kui paljud teised. Juba vabariigi algajal sattus ta esmalt saksa-, siis ingliskeelse tõlke kaudu meie keskkoolide õpilaste kätte. Ajakirjus ja ajalehis ilmus üksikute laulude tõlkeid ja iga kirjandushuviline noor pidas oma kohuseks midagi temast lugeda või tõlkida. Halvasti või hästi – nii, kuidas keegi oskas võõrkeeli. Küllap ta meeldis tolleaegseile noortele samuti põhjusil, millede pärast praegugi veel. Vaevalt on need sõnastatavad. Võib-olla oleks kõige õigem öelda: seepärast, et ta tundub täis unistamist, põhjusetut