Mida te kogu aeg lГµkerdate?
Helen Eelrand
Helen Eelrand on ajakirjanik ja kirjanik, kelle debüütromaan “Pasodoble” ilmus 2010. aasta lõpus. Ta on raamatute “Urmas Ott. Teletähe lugu”, “Anne Veesaar. Elus, see on kõige tähtsam!” ja “Regina. Mu imekaunis võitlejanna” kaasautor. 2009. aasta märtsis jõudis ta koos abikaasa ja kahe tütrega Hispaaniasse, kogu maine vara ühes suuremat sorti sõiduautos. Et jääda. See raamat on tema esimese pooleteise aasta elu põhjal sündinud kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis neid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis. Helenile on öeldud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ta keeldub halba nägemast. Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.
Helen Eelrand
Mida te kogu aeg lГµkerdate?
Muinasjutu analüüs: Üks on kindel: Andaluusias elavad väga ilusad inimesed
Muinasjutu analГјГјs
Kusagil seitsme maa ja mere taga, täpsemalt üht külgepidi Vahemeres ja teist Atlandi ookeanis, asub üks maa, kus päike paistab üle 300 päeva aastas, loodus õitseb peaaegu lakkamatult, inimesed on särasilmsed, rõõmsad ja graatsilised ning kõnelevad imeilusat keelt. Valitsevad seda maad muidugi kuningas, kuninganna, prints ja printsessid.
Kõlab nagu midagi muinasjutu ja Mati Nuude lauldud “Jambolaya” vahepealset? Muinasjutust ja Jambolayast erinevalt on Andaluusia siiski täiesti reaalselt olemas. Ma kohe tõestan.
Jutt sellest, kuidas Vahemere-äärsetes maades lakkamatult naeratatakse, on nii kulunud, et selle võiks vabalt klišeeks tembeldada. Jääb ainult küsimus: miks? Mis neil viga on, et nad kogu aeg irvitavad?! Tööd pole paljudel, kogu aeg on palav, inimesed higistavad, maksud tõusevad ja kinnisvara on kallis. Seda võib ka nii võtta. Teisalt: pered on suured, vanamoodsad ja kokkuhoidvad, vanureid ja lapsi armastatakse, päike särab, apelsinipuud levitavad joovastavat lõhna ja vein või mereannid ei maksa suurt midagi.
Valida saab alati pooltäis ja pooltühja klaasi vahel ning hispaanlaste valik on valdavalt esimene. (Umbes sama kinnitas mulle Lola-nimeline juuksur, ise kõrvulukustavalt fooliumpaberiga krabistades, salongi ühest seinast teise lenneldes ning sujuvalt üle minnes jutule, kuidas ta oma abikaasaga lapsi tehtud ei saa, sest mees on hiiglase kasvu, aga tema ise “chiquitita” – tilluke. Loomulikult saatis mõlemat tõdemust pöörane lõkerdamine.)
Uuriva ajakirjanikuna võtsin omale ülesandeks, saagu mis saab, selgeks teha, mis põhjusel nad ikkagi kogu aeg irvitavad, ning kolisin koos mehe ja kahe tütrega 2009. aasta kevadel Andaluusiasse. See raamat siin on minu pooleteise aasta pikkuse uurimuse ja põhjaliku analüüsi tulemus ning ühtlasi kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis meid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis.
Mulle on öeldud, et mu tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ma keeldun halba nägemast. Võib-olla see nii ongi, kuid mida kaugemale ma sünnimaalt triivin, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub mulle iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem. Valin ja tõstan teie auks igal juhul selle pooltäis (šerri)klaasikese ning kui teil mu abiga siinsetest piltidest, lõhnadest, maitsetest, helidest ja uskumustest kas või veidigi säärane ettekujutus tekib, on minu süda rahul ja teie omad kindla peale võidetud. ¡Salud! ja ¡¡¡ole-eee!!! •
Siin me siis nГјГјd oleme: Гµitsvas ja lГµhnavas LГµuna-Hispaanias.
Carmen, kaerakile ja tagurpidi küsimärgid
Tegelikult peaksin muidugi alustama algusest, aga see pole lihtne. Pole lihtnesel pГµhjusel, et ma ei tea, kus see algus on. Kuidas ja miks kujunes nii, et me oleme Г¤kki siin, Гµitsvas, lГµhnavas j