Parem kui elu

Ilmar Taska

Selle raamatu esimene osa viib meid Ilmar Taska eluperioodi, kus ta töötab tootmisjuhina Hollywoodis ja alustab oma filmiprodutsendi karjääri. Autor räägib filmimaailma telgitagustest ja oma heitlikust eraelust. Lugu põhineb eluloolistel sündmustel, kuid nii nagu unelmatevabrikus Hollywoodis, segunevad ka siin tõsielu ja fantaasia. Selleks et suur film jõuaks tootmisse, tuleb manipuleerida faktidega reaalsuse ja unenägude piirimail noateral kõõludes. Selles maailmas on kõik lubatud ja miski ei ole päris. Joonistub pilt Siberis sündinud noore eestlase teekonnast Tallinna, Moskva ja Stockholmi kaudu Hollywoodi ihaldatud stuudioväravateni. Juhused, tutvused ja õnn on tihtilugu määravad. Filmiarendus viib Taska 20th Century Foxi stuudiost ja legendaarsest Beverly Hillsi Polo Lounge’ist Pariisi ja Gosteleradio ülekandejaama… Ühtaegu on juttu autori siserännakutest ja kohtumistest erinevate Hollywoodi tähtedega. Raamatu teise osasse on koondatud Taska kirjutatud lühijutte: kodutust sõjaveteranist, kes on tulnud Hollywoodi, et saada filmitäheks, lapsgeeniusest, kes peab valima muusika ja õigusteaduse vahel, ooperiprimadonnast, kes jäi suurriigi hammasrataste vahele. Lugeja ette laotuvad lood nendest ja paljudest teistest autorit loominguliselt inspireerinud või oma saatusega puudutanud inimestest.

Ilmar Taska

Parem kui elu

Parem kui elu

Ma istun oma kabinetis ja mind painab mõte, et enamik tänaseid telefonikõnesid on olnud mõttetud. Hoian pead käte vahel ja surun kergelt meelekohti. Olen suhelnud telefonitsi umbes kolmekümne inimesega ja jätnud paarkümmend teadet. Vastamist ootavate kõnede nimestik lebab mu ees laual. Olen end kokku võttes püüdnud inimesi innustada, tõestanud tõestamatut, lubanud lubamatut. Olen päev otsa pingutanud, millegi eest võidelnud. Mind valdab meeldiv rammestus. Mul on nüüd õigus sulgeda kontoriuks, et jätkata tööd Hollywoodi õhtuses hämaruses, lõpututes variatsioonides – kinnistel läbivaatustel, esilinastuste vastuvõttudel, restoranides, kokteilibaarides, klubides, kellegi kodusel peol. Juuakse palju kohvi ja kõike muud. Töö ei lõpe. Seda võib teha ööpäev läbi. Hollywood ei maga kunagi.

Sisenen klubisse Helena’s. See on Temple Streeti lõpus, all-linna halvas rajoonis olev kinnine klubi, millest sai 1980-ndate lõpus üks Hollywoodi lemmikuid. Klubi omanik on Jack Nicholsoni ja Marlon Brando sõbratar Helena, kes mängis kunagi filmides kõrvalrolle. On imelik näha kalleid autosid pargituna taraga piiratud suurele parkimisplatsile klubi ees. Teisel pool aeda vedelevad mõlkis low-rider’id ja muidu paremaid päevi näinud sõidukid. Klubi on värskelt remonditud, viimase moe järgi sisustatud ning uksest sisenedes leian end äkki rikaste ja ilusate maailmast. Baarileti ääres hakkab mulle kõigepealt silma pikk sale Iman. Ta seisab näoga tulijate poole, liikuvatel huultel koketeeriv naeratus. Ta liigutab alati suud ka moesõude ajal laval kõndides. Mulle meenub aeg, kui töötasin monteerijana New Yorgis Video Fashionis. Ta äratas mu tähelepanu Versace ja Calvin Kleini sõudes esinedes, sest liigutas oma suud, justkui räägiks kellegi nähtamatuga. Selles oli midagi meelast, siivutut ja väljakutsuvat. Telesaate jaoks moesõu materjali monteerides mõtlesin, kas jätta sisse ka tema otseplaanis võtteid. Liikuv nägu tõmbas tähelepanu kleitidelt eemale. Ometi oli ta moesõudel üks nõutumaid ja paremini makstud modelle.

Imanist möödudes naeratan talle. Ta vastab naeratusega. Kas talle meeldivad blondid või punapäised mehed? Iman pole veel David Bowiega abiellunud, ei ole veel heitnud ankrusse Kariibi meres asuval Mystici saarel, Bowie imelises häärberis. Me vahetame paar lauset. Imaniga vastamisi seistes torkab mulle silma ta paksukihiline meik. Mida ta püüab sellega varjata?

Liigun piki baariletti, pean leidma Janeti ja Justini. Janet on Ameerika hiinlanna, kes töötab Universali stuudios. Tema boyfriend Justin on pärit idarannikult, kuid räägib inglispäraselt, rõhutad