Imperfektsionistid

Tom Rachman

„Ajakirjanduses võib palju saavutada, kui sealt õigel ajal lahkuda,” ütles kunagi üks Euroopa suurmees. Tom Rachmani romaan „Imperfektsionistid“ on aga lugu inimestest, kes seda õigel ajal teha ei taibanud. Kunagi mõjukas ja rikas üle-euroopaline ajaleht on hääbumas. Koos sellega on hätta sattunud toimetuse töötajad, kes igatsevad taga endisi aegu, ning inimpelglik vastutav väljaandja teiselt kontinendilt, kel pole aimugi, mida peaks tegema. Tom Rachmani ajakirjanduslik romaan on vaimukas, intelligentne, satiiriline, lõbus ja kaastundlik ühekorraga; eriti sobilik lugemine ajal, mil ka Eestis võitlevad ajalehed ellujäämise nimel. Priit Hõbemägi „Imperfektsionistid” on Tom Rachmani debüütromaan, mis on praeguseks avaldatud juba 27 riigis. New York Times ja mitmed teised mainekad väljaanded valisid selle 2010. aasta parimate raamatute sekka. „Imperfektsionistid” on uue sarja „Areeni bestseller” esimene raamat. „Areeni Bestseller” toob Eesti lugejani ilukirjanduse uusi tuuli laiast maailmast. Sarjas ilmuvad romaanid on hinnatud nii kriitikute kui ka lugejate seas oma kodumaal ning ka maailmas laiemalt. Sarja on valitud eelkõige värsked kirjanduspärlid, kuid järge ootavad ka mõned meil veel ilmumata säravad teosed 21. sajandi esimesest kümnendist. Ilmuvad juba tuntud kirjanike raamatud, mida on saatnud suur menu kogu maailmas ning ka autorid, keda alles avastatakse. Eesmärk on üks – pakkuda lugejale tõeline lugemiselamus. Sarjas järgmisena ilmumas: Emma Donoghue „Tuba” György Dragománi „Valge kuningas“

Tom Rachman

Imperfektsionistid

Clare’ile ja Jackile

„BUSH LANGEB ARVAMUSKÜSITLUSTES REKORDMADALALE”

Pariisi korrespondent – Lloyd Burko

Lloyd lükkab päevateki kõrvale ning kiirustab valges aluspesus ja mustades sokkides välisukse juurde. Ta otsib uksenupust haarates tasakaalu ning suleb silmad. Ukse alt tungib sisse jahe õhk; ta tõmbab varbad konksu. Kuid esik on vaikne. Ainult kõrged kontsad klõpsumas ülakorrusel. Teisel pool õue kriuksatamas aknaluuk. Ta enda hingetõmbed, vilistamas sõõrmetes sisse ja välja.

Vaikselt hakkab kostma naisehääl. Ta pigistab silmad kõvemini kinni, otsekui püüdes heli tugevamaks keerata, kuid suudab eristada vaid pominat, naise ja mehe vahelist hommikusöögilaua vestlust üle koridori asuvas korteris. Kuni järsku nende korteri uks avaneb: naise hääl muutub valjemaks, koridori põrandalauad naksuvad – naine tuleb lähemale. Lloyd põrkab tagasi, keerab õueakna lingist lahti ning võtab selle all positsiooni sisse, jäädes oma Pariisi nurgakesest välja vahtima.

Naine koputab tema uksele.

„Tule sisse,” ütleb mees. „Koputada pole vaja.” Ning tema naine siseneb nende korterisse esimest korda pärast möödunud ööd.

Mees ei pööra pilku aknalt ega vaata Eileeni poole, vaid ainult surub oma paljad põlved kõvemini rauast kaitsevõre vahele. Naine silitab kuklas tema halle juukseid. Mees võpatab üllatusest, et teda puudutati.

„See olen ainult mina,” ütleb naine.

Mees naeratab, silmad kissis, huuled avatud, ja hingab sisse, nagu hakkaks midagi ütlema. Kuid vastust tal ei ole. Naine jätab ta rahule.

Mees pöörab lõpuks ümber ning näeb, et naine istub laeka ees, kus nad vanu fotosid hoiavad. Tema õlal ripub köögirätik ja ta kuivatab sellesse sõrmi, mis on märjad kooritud kartulitest, nõudepesuvedelikust, hakitud sibulatest ja lõhnavad naftaliiniste tekkide ning aknaaluste lillekastide mulla järele – Eileen on naine, kes puudutab kõike, maitseb kõike, läheb sügavuti. Nüüd paneb ta ninale lugemisprillid.

„Mida sa seal jahid?” küsib mees.

„Lihtsalt üht pilti minust Vermontis, kui ma veel väike olin. Tahan seda Didier’le näidata.” Naine tõuseb püsti, fotoalbum käes, ja jääb välisukse juurde seisma. „Sul on lõunaks plaanid, eks ju?”

„Mhmm.” Mees nookab albumi suunas. „Tükk tüki haaval,” ütleb ta.

„Mida sa sellega mõtled?”

„Sa nihkud üle koridori.”

„Ei.”

„Sul on lu