Valge kuningas

Gyorgy Dragoman

Romaani “Valge kuningas” jutustajahääl kuulub 11aastasele Djatale, kelle elu muutub jäädavalt päeval, mil kaks halli ülikonnaga meest ta isa minema viivad. Sellest hetkest peab Djata naabruskonna nolkidega kaklemise, radioaktiivse tolmuga kaetud platsil jalgpalli tagumise, esimese armumise ja relvasõbrast vanaisaga kasside tulistamise kõrval perepea rolli enda täita võtma ning püüdma sotti saada ka täiskasvanute maailmast. Ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav “Valge kuningas” koosneb novellidest, mis illustreerivad tõetruult suureks kasvamise rõõme ja alandusi, moodustades tervikuna paljutahulise ja unustamatu portree elust ängistavas riigis, mis tegelikult võiks olla mis tahes endise idabloki maa. 1973. aastal Rumeenias sündinud ja 1988. aastal perega Ungarisse kolinud György Dragománi teine romaan "Valge kuningas" on pärjatud mainekate auhindadega ning tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Lisaks kirjutamisele tegeleb Dragomán aktiivselt ka tõlkimisega: ta on ungari keelde vahendanud Samuel Becketti, Irvine Welshi, I. B. Singeri ja mitmete teiste tuntud autorite loomingut.

TULBID

Olin äratuskella padja alla torganud, et ainult mina selle helinat kuuleksin ja ema ei ärkaks, aga kell ei jõudnud veel helisedagi, kui ma juba ärkvel olin, nii väga olin valmis tõusma. Võtsin kirjutuslaualt oma nikeldatud Hiina taskulambi, tõmbasin padja alt välja äratuskella, valgustasin seda, kolmveerand viis, vajutasin kinni, et see ei heliseks, siis võtsin toolileenilt õhtul sinna valmis pandud riided ja tõmbasin kiiresti selga, hoolega jälgides, et ma müra ei teeks. Kui ma pükse jalga sikutasin, müksasin kogemata tooli, aga õnneks ei kukkunud see ümber, kolksatas ainult vastu lauda, toa ukse tegin ka ettevaatlikult lahti, teadsin, et see ei kääksata, sest eelmisel päeval olin hinged masinaõliga sisse määrinud. Läksin puhvetkapi juurde, tõmbasin väga aeglaselt keskmise sahtli lahti, võtsin välja suured rätsepakäärid, millega ema mu juukseid pügada tavatses, keerasin välisukse snepri lahti ja läksin väga tasakesi välja, esimese trepimademeni läksin kõndides, alles seal hakkasin trepist alla tormama. Kui ma maja ette jõudsin, oli mul juba täitsa soe, läksin pargi suunas, sest seal, linnakaevu kõrval lillepeenral, kasvasid kogu linna kauneimad tulbid.

Selleks ajaks olime juba enam kui pool aastat ilma isata olnud, kuigi oli nii, et ta läheb ainult nädalaks, isa läks ühte mereäärsesse uurimisjaama mingi väga pakilise asja pärast, kui ta minuga hüvasti jättis, ütles ta, kui kahju tal on, et ta mind kaasa ei saa võtta, sest siis, hilissügisel, on meri unustamatu vaatepilt, hulga raevukam kui suvel, lained on suured ja kollased, puha valge vaht, nii kaugele kui silm ulatub, aga pole viga, ta lubab, et kui ta koju tuleb, võtab ta minu ka kaasa ja näitab mulle, ta ei saa aru, kuidas see niimoodi on läinud, et ma olen juba kümnene, aga pole ikka veel merd näinud, ükskõik, küll me selle korda ajame koos muude korda ajamist vajavate asjadega, pole vaja kiirustada, kõigeks on aega küll, sest elu on alles ees, see oli üks isa lemmikütlusi, ma ei saanud kunagi eriti aru, mida see tähendab, kui ta siis koju ei tulnud, mõtlesin selle üle korduvalt ja see lahkumine tuli mulle ka ikka ja jälle meelde, see, kui ma teda viimati nägin, isa kolleegid tulid halli furgooniga, ma jõudsin just siis koolist koju, kui nad minema hakkasid, kui meil poleks viimane tund, loodusõpetus, ära jäänud, polekski ma nendega kokku saanud, nad istusid just furgooni, kui ma sinna jõudsin, nad kiirustasid, isa kolleegid ei tahtnudki tal lasta minuga rääkida, aga isa ütles neile kurjasti, et ärgu olgu sellised, neil on ju ka lapsed, nad teavad, kuidas sellega on, viis minutit ei loe enam midagi, ja üks hallis ülikonnas kolleeg kehitas õlgu ja ütles, et tal ükskõik, viis minutit ei loe siin tõesti enam midagi, noh, ja siis tuli isa minu juurde, jäi mu ees seisma, aga ei silitanud mul pead