Koduveini aabits

Tiina Kuuler

Arvatakse, et koduvein on väga magus, käärib kaua ja tekitab hirmsat peavalu. Tegelikult saab õigete töövõtete ja uuemate vahenditega puhta, klaari ning soovi korral ka täiesti kuiva veini. Käesolev raamat ongi lühike õpetus sellest, mida algajad koduveinitegijad teadma peaks: millest koduveini valmistada, millised on vajalikud tarvikud, millist pärmi kasutada, mis veinis käärimise ajal toimub, kuidas käärimine lõpetada ja vein pudeldada… Lisaks veel hulganisti nõuandeid veini säilitamiseks, serveerimiseks ja parimaid koduveini retsepte. Et eelmiste Eesti koduveiniõpikute ilmumisest on möödunud juba aastakümneid, on „Koduveini aabits” uue koduveinikultuuri edendamiseks vajalik abiline. Autor Tiina Kuuler on õunu, võililli ja alõtasid pudelisse ajanud juba 2005. aastast. Nüüdseks on ta veinitundmist ja selle tegemist õppinud ka Eesti Sommeljeede Erakoolis, kus lõpetas juunior-sommeljee kursused. Alates 2010. aastast korraldab Tiina Kuuler koduveinikursuseid ja kaupleb koduveinitarvikutega. 2011. aastal korraldas ta koos Maalehega koduveinikonkursi.

Tiina Kuuler

Koduveini aabits

Tiina Kuuler

Tegin kodusel viisil veinivalmistamisega algust 2005. aastal – tädi vanade mahlade ja moosidega katsetades said pööningul pikalt tolmunud vanaisa punutud korvides klaaspudelid jälle erialast tööd. Edasi naeratas õnn mulle juba rabarberi-, õuna-, maasika-, alõtša-, aroonia- ja kreegiveinidega. Nüüdseks olen veinitundmist ja selle tegemist õppinud ka Eesti Sommeljeede Erakoolis, kus olen lõpetanud juunior-sommeljee kursused.

Tartu Ülikoolis õpitud ajakirjanikutööd tegin täisajaga 20 aastat, kuid kirjutamist-rääkimist pole maha jätnud ka perenaisena oma frmas Veinivilla toimetades. Kodusel veinitegemisel on Eestis suur traditsioon ja kindlasti veelgi suurem tulevik. Selle propageerimisele olengi viimastel aastatel pühendunud. Alates 2010. aastast korraldan koduveinikursuseid ja kauplen koduveinitarvikutega. 2011. aastal korraldasin koos Maalehega koduveinikonkursi.

Käesolev raamat on lühike õpetus sellest, mida algajad koduveinitegijad teadma peaks või mida minult koolitustel ja laatadel kõige sagedamini küsitud on. Eelmiste Eesti koduveiniõpikute ilmumisest on möödunud juba aastakümneid ning seepärast on „Koduveini aabits” uue koduveinikultuuri edendamiseks vajalik abiline.

1.

Miks teha koduveini?

Kui nüüd juuksekarv lõhki ajada, siis tegelikult tehakse kodus enamasti kääritatud jooki, mitte veini. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 12 lg 3 sätestab: Vein on käesoleva seaduse mõistes viinamarjadest toodetud ainult kääritamise teel saadud üle 1,2 mahuprotsendilise kuni 15 (kaasa arvatud) mahuprotsendilise etanoolisisaldusega toode /…/

Marjadest ja puuviljadest tehtavat jooki nimetab see seadus aga kääritatud joogiks. Viinamarjakasvatajad, keda meil Eestis on üha rohkem, proovivad vaikselt ka n-ö pärisveini teha. Sellegipoolest kasutame igapäevases kõnes ikka sõnu vein ja koduvein – kui ma tituleeriks ennast koduse kääritatud joogi tegijana, kellel on kodune kääritatud jookide kelder, kõlaks see, nagu ma räägiks põllumajandusministeeriumi alkoholipoliitika osakonna ametnikuga.

Niisiis, koduvein ja milleks seda teha. Üks põhjus on kindlasti vana peretraditsiooni jätkamine. Ma pole veel kohanud inimest, kes ei mäletaks või poleks näinud vanavanemate või maasugulaste juures suuri mulksuvaid klaaspudeleid.

Needsamad pudelid on alles, paljudel juhtudel ka teadmised ja töövõtted. Vahel on see väga tore tunne, et oled ja teed midagi täpselt nagu su vanaisa või isa teinud on. Tihtipeale on ikka veel alles ka needsamad õunaaiad ja sõstrapõõsad, millest need vanad veinid tehti.

Siit jõuame kohe teise põhjuseni veiniteoks – kuhugi tuleks ju need ülejäävad viljad ja marjad panna, kui kõik moosid ja kompotid valmis on. Kodune veinitegu võimaldab ühe korraga päris suure hulga marju, mis muidu võib-olla hoopis raisku läheksid, mõttekamalt ä