Meie, keda polnud

Inga Raitar

Aasta 1992 Eesti Vabariigis. Metalliäris ringlevad hiigelsummad. Korruptsioon. Maffia. Risk. Armastus…

Inga Raitar

Meie, keda polnud

Teadmine, et sind jälitatakse, pole tegelikult sugugi naljakas. Eriti kui oled kahekümneviieaastane naisolevus ja väljas sajab vihma. Aga nagu kiuste oled vihmavarju koju unustanud.

Aigi seisis “Laste Maailma” ees ja püüdis Liinale helistada. Telefonist kostis ainult kahtlasi raginaid. “Katki,” mõtles Aigi ja uuris läbi vihmasaju möödasõitvaid masinaid. Ta oli hilinenud ainult kümme minutit. Kas Liina ei läbenud tõesti teda nii kaua oodata, või tuli tal midagi ette? Fakt oli igatahes see, et Aigi seisis vihmavarjuta inimtühjas pühapäevases südalinnas, vihma ladistas ja Liina autot polnud kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas.

Samal hetkel, kui Aigi närviliselt telefoniharki lõgistas, sõitiski mööda see masin. Tumendatud klaasidega null-üheksa ilmus vaikselt vihmasajust, libises aeglasel käigul Aigist mööda ning hetkeks tundus tüdrukule, et juhipoolsest pisut allalastud aknast vaatas keegi uurivalt just teda.

Masin sõitis paarkümmend meetrit eemale ja jäi sinna seisma, nina Aigi poole suunatud. “Ei maksa kohe ka tonte nägema hakata,” julgustas Aigi ennast. Tõenäoliselt ootab valge auto kedagi samuti nagu Liina pidanuks teda ootama. Või landivad kutid niisama igavusest linna mööda.

Aigi koukis mündi katkisest aparaadist välja ja sööstis pead õlgade vahele tõmmates läbi saju nurga taha, kus seisis rida telefonikabiine. Kui ta parajasti Liina numbrit valis, sõitis valge auto taas mööda. Masin väljus nurga tagant kiiresti, kuid telefonide juures, kus Aigi seisis, aeglustas taas käiku. Nüüd jõudis tüdruku teadmisse, et tumedate klaaside tagant passitakse siiski teda.

Esimese hooga näis see mõte isegi pisut naljakas – nagu mingis totras spioonifilmis. Liina telefon vaikis. Telefoniputka tilkus läbi. Aigi lippas “Laste Maailma” ette tagasi. Silmanurgast piilus ta valge null-üheksa otsingul ringi. Nagu arvata võiski, ilmus masin taas nähtavale. Seekord pisut Aigist eemal. Ilmselt eeldasid autosolijad, et tüdruk ei oska neid endaga seostada. Lada jäi Draamateatri ette seisma, nina taas “Laste Maailma” poole suunatud.

Kiiresti püüdis Aigi välja mõelda mingit edasist tegevuskava. Taksoraha tal polnud, pühapäeval aga käisid Õismäe bussid, nagu jumal juhatab. Kuna juhuslikult oli lisaks pühapäevale ka Jaanipäev, oli Vanajumalal kindlasti muudki teha, kui pealinna bussiliiklust korraldada.

Rataste kolisedes sõitis peatusse tramm. Midagi konkreetset otsustamata läks Aigi trammile, otsekui olekski vaid selleks “Laste Maailma” ees seisnud. Ta istus tühjas vagunis ette, akna juurde. Pöörakutel märkamatult üle õla kiigates nägi tüdruk, et valge auto sõidab trammiga sammu pidades kümmekond meetrit tagapool. Peatustes sättis masin end mõne teeserva parkiva auto varju ja jäi ootele. Aigi ei väljunud.

Tondi lõpp-peatusele lähenedes tõusis tüdruk varakult ja läks ukse juurde seisma, ise kordagi valge auto poole vaatamata. “Ilmselt on parem, kui nad arvavad, et ma nende olemasolust ei tea,” oli ainus, mis ta oli suutnud välja mõelda. Tundmatute jälitajate visadus ja ettevaatlik käitumine tekitas tüdrukus kõhedust. Mida nad kavatsesid?

Tondil astus Aigi rahulikult trammist välja. Auto oli end peitnud raudteeülesõidul passiva politseimasina varju. Pikkamisi perroonil kõndides kuulis Aigi läheneva rongi häält. Ise hinge kinni pidades lonkis ta rõhutatud aeglusega kuni sirelipõõsani, mis teda hetkeks auto vaateväljast lahutas, ja tormas siis trepist üles raudteele. Samal hetkel lasti ülesõidukohal tõkkepuu alla. Aigi jooksis üle raudtee ja, kasutades hetke, mis möödasõitev rong talle andis, kadus raudteetaguste väikeste tänavate labürinti.

Ühe suurema elumaja trepikojas oli tal taas mahti hinge tõmmata. Läbimärg jakk ja tilkuvad juuksed tegid olukorra vastikuks. Tüdruk püüdis ise märkamatuks jäädes koridoriukse vah