Amatöör

Armin Kõomägi

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Armin Kõomägi

Amatöör

Istusin laua taha ja hakkasin kirjutama. Kõik magasid. Hommikuks sai valmis. Tuli kass. Sirutas ükshaaval tagakäppasid ja käskis süüa anda. Andsin. Tuli poeg ja küsis, kuidas ma magasin. Vastasin, et hästi. Tuli tütar. Ei küsinud midagi. Tema uudishimu ärkab hiljem, kui ta ise. Tuli naine. Imestas, et olen ikka veel siin. Imestasin ka. Tuli naabritädi. Küsis, kas seda ka teeme. Vastasin, et olen väsinud ja ei viitsi. Ta ohkas ja lubas ise selle ära teha. Tuli sügis. Küsis, et mis muidu möllan ka. Teatasin, et kirjutasin öö läbi. Alates märtsist. Sügis haigutas igavlevalt ja mõmises, et viimasel ajal kõik muudkui kirjutavad. Pakkusin talle lugeda.

„Tead, pole aega õieti lehtigi lugeda,” lõi sügis käega ja lendas lumehelveste hõljudes lõunasse talvituma.

Siis koputas keegi. Lasin tal tükk aega koputada, et äkki läheb rütm põnevamaks või nii. Ei läinud ühti. Oli selline monotoonne toksimine, nagu oleks Buratino end auguga puud unustanud panema. Avasin ukse. Kurat, rähn oli. Suur kirju rähn. Vaatasin aknast välja. Parmud istusid kõik vaikselt kioski kõrval pingil, pikad punased tatised ninad ees. Nagu rähnid. Neli parmu oli. Täpselt nagu mul sõrmi, kui üks välja jätta.

1.

AnonГјГјmsed logistikud

See algas neli aastat tagasi, kui leidsin end äkitselt logistika baaskursuselt. Mu tollane töökoht tekitas minus nõutust, millele seletust otsides end kõikvõimalikele kursustele kirja panin. Mäletan erutust, mis mind endasse haaras, kui sirge seljaga lektor oma kalkulaatoripilgu diagonaalis üle saali libistas ja siis lausus:

„Tere.”

Midagi lihtsamat, arusaadavamat ja geniaalsemat andis välja mõelda. Tere. Otse kümnesse! Eelmine kursus, kus viibisin just nädal enne logistikat, algas mingi karvakasvanud kampsunmehe sihitu pläraga sellest, et see, kas praegu on hommik või päev või öö, ei oma teatud mõttes mingit tähtsust ja seetõttu ei kavatse ta meid kindlat ajamäärust kasutades tervitada, ja et kui asjasse veelgi üldistavamalt suhtuda, siis milleks üldsegi tervitada, et kas see formaalsus muudab siis kedagi õnnelikumaks või hoopis õnnetumaks. Oh, ma mäletan, et ainuüksi see esimene lause tekitas minus säärase peavalu, et edasine teemale kontsentreerumine muutus täiesti võimatuks. Filosoofia baaskursus. Mis kasu on ainest, mille peamine lisaväärtus on täielik segadus pluss kahetunnine peavalu. Lahkusin niipea, kui oli viisakas.

Aga logistika baaskursuse lektor ei unune iial. See, kuidas ta sammus lühimat teed pidi uksest lauani, millise ratsionaalse liigutusega asetas ta oma materjalid laua vasakpoolsele nurgale, kust neid hiljem hõlpus oli esinemispuldile tõsta, kuidas ta vilunud liigutusega avas pintsaku kaks nööpi ning millise hoogsa liigutusega see siis toolileenile maandus, ainsatki kortsu sisse võtmata. Kuidas ta siis pulti astus, võlus meid oma poolesekundilise naeratusega ning alustas loengut