Pagejad

Armin Kõomägi

Lugejate ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud novellimeistri esimene romaan. Imearstina esinev miljonär meelitab lihtsameelseid osalema inimkatsetes, eksperimendi käigus hargnevad lahti eesti inimeste elulood. Erksa detailitunde, särtsaka lause ja terve maailmavaatega romaan elust ja inimestest meie ümber. Ilus, põnev ja mõtlemapanev raamat, üks parimaid eesti romaane, milles kunst ja meelelahutus on oivalises tasakaalus. Tekstinäide, kohviku teema: Mida kauem ma inimesi jälgisin, seda rohkem hakkas tekkima kahtlus, et kas ikka tuntaksegi siin, ometi nii õdusas ja soojas paigas, ennast hästi. Arvasin end märkavat mingit rahutut, otsekui mõttetut ühe koha peal tammumist, mida need oodatud ostjad, eeskujulikud tarbijad, lõppude lõpuks kõigest inimesed, endagi eest varjates salamahti etendasid. Üks blond piinlikult perfektse soenguga neiu riivas omaette ohates kogemata mu pilku ning ma tundsin millegipärast end väga imelikult. Need otsivad silmad tekitasid mus lausa mingi süütunde. Kulus mõni hetk, enne kui suutsin tema pilgu tähenduse enda jaoks alasti harutada. Ta ei vaadanud ju tegelikult mind. Ma olin tal lihtsalt ees. Olin nagu kirev ühekordne kampaaniaplakat, mis tema elu väljavaadet varjutas. Keerasin ringi. Mu selja taga kisendas saapapoe suur teadaanne veel suuremast allahindlusest: miinus 70%. Keerasin tagasi, neiu kissitas silmi. Kui tahad silma paista ja popp olla, siis hinda ennast alla, taipasin ja laskusin tagasi oma ajalehe juurde.

Juba mitu päeva saatis teda kummaline tunne. Ta ärkas, astus akna juurde ja vaatas välja. Lapsepõlve ta ei hästi mäletanud, aga viimased kuus-seitsekümmend aastat alustas ta iga päeva niiviisi. Silmad lonkisid kusagil, vaatasid midagi. Kui oleks küsitud, mida ta nägi, oleks ta vastuse võlgu jäänud. Lihtsalt oli. Kõik. Nii nagu alati. Päeva alustamiseks polnud see teadmine sugugi paha. Mõni detail siia-sinna, aga üldiselt oli maailm paigas. Paljugi, mis öösel juhtuda võis. Selleks see aken hea oligi. Sai oma eluga edasi minna.

Ent viimasel ajal oli midagi häirivat tekkinud. Midagi, millest kohe aru ei saa. Ta riietus ja läks parki. Istus pingile, vaatas korraks taevasse ning murdis saia küljest väikesi tükikesi enda ette. Tuvid tulid. Täna paistsid nad tavalisest närvilisemad. Ajasid kaelad õieli ja ei usaldanud kohe tühjadele kõhtudele anduda. Mees tõstis pea, pööras end veidi, vaatas selja taha. Tumedad puud. Pool sajandit ühtemoodi, ühes ja samas asendis. Midagi heledat vilksatas nende varjus. Mees teritas silmi, kuid see ei aidanud. Imelik. Keegi nagu luuraks? Ta viskas saianuki maha ning tuviparv tõusis ehmunult õhku. Nende asemele maandus väike rasvatihane, kuid mees sättis ennast juba minekule.

Ta möödus jalutades keldripoest, kõrvus mingi madal, veidi nurruv hääl. Seisatades hääl vaikis, kuid ilmus tagasi, niipea kui mees liikvele asus. Kes peaks teda, vana meest, küll niiviisi jälitama? Ta vaatas selja taha. Tänav nagu tänav ikka… Kõndis edasi. Keeras siis ümber nurga ja peatus. Surus selja vastu majaseina, laskus aegamisi kükakile, hingas väga vaikselt, kuulatas. Hääl lähenes, jäi korraks seisma, nagu kõhkleks milleski, seejärel liikus edasi. Mees pööras pilgu majanurga poole, tahtmatult ajas isegi kaela õieli, just nagu need tuvid seal pargis.

Ja siis ta ilmus. Valge, madal ja sale, kuid seejuures ootamatult jõuline, kiiskavalt puhas. Tuttuus. Algul paistis nurga tagant vaid esiots. Ta peatus, nagu mõtleks, kas sõita otse või ümber nurga kõrvalteele keerata. Nuhutas õhku nagu jälituskoer. Viimaks hakkas pretensioonikas kollane tuli vilkuma ja ta keeras mehe ette kitsale tänavale. Aeglaselt, väga-väga aeglaselt liikus ta mehe eest läbi ja peatus mõned sammud eemal. Kolm pidurituld süttisid põlema.

Turbo, luges mees tagaluugilt.

Sees ei paistnud kedagi. Või ainult tundus nii? Klaasid olid tumedad kui kosmos. Mees tõusis, nihkus masinale lähemale ning kohtus autoaknal oma peegelpildiga. Kortsus ja pä