Scotti viimne ekspeditsioon. II osa
Edward A. Wilson
Dr. E. A. Wilsoni ja ekspeditsiooni ellujäänud liikmete ettekanded rännakuist ja teaduslikust tööst. Raamat sisaldab R. F. Scotti Antarktise-ekspeditsiooni liikmete kirjeldusi retkedest Antarktise rannikul ja hukkunud pooluserühma viimase laagri leidmisest. Üks osa on pühendatud ekspeditsiooni laeva «Terra Nova» sõitudele.
TALVINE TEEKOND CROZIERI NEEMELE
    Dr. Edward A. Wilson, mereväeleitnant H. R. Bowers ja A. Cherry-Garrard
    27. juuni 1911–1. august 1911
Antarktika pimeduses ja pakases keiserpingviinide haudeasundustesse tehtud ekspeditsiooni eesmärk oli juba aastate eest seatud dr. Wilsoni «Discovery» retke zooloogia-alases ettekandes. Ainult hankides sellises staadiumis mune, mis sisaldavad varajasi looteid, võis läbi töötada üksikuid huvitavaid faase linnu arengus, sest näib tõenäolisena, «et keiserpingviin kujutab endast mitte ainult pingviini, vaid ka üldse linnu peaaegu kõige primitiivsemat vormi». Neid üksikasju polnud võimalik uurida hüljatud munades ja tibudes, mida oli saadud «Discovery» retkel. Niisugusel teekonnal tuli «riskida südatalviste kelgumatkadega peaaegu täielikus pimeduses», sest keiserpingviin pesitab veidral kombel külmimal aastaajal ning «ekspeditsioonirühm pidi igatahes juuli algul kohal olema … Igal juhul nõuab see vähemalt kolmeliikmeliselt, täie laagrivarustusega rühmalt Rossi šelfiliustikul kuuvalguses umbes saja miili läbimist ning kirve ja köie abil tohutute survejääseljandike ületamist, mis moodustavad liustiku lõhede kaose Crozieri neemel … Päevavalgel oleks nende ületamine nõudnud rühmalt vaid kaks tundi hoolsat tööd».
Pealegi võimaldas retk saada täpseid andmeid talvistest oludest Rossi barjääri lääneosas ning hoolimata ohtudest ja raskustest pidas Bowers meteoroloogilist päevikut, mille sisu kajastub käesolevas ettekandes. Kolm matkajat eksperimenteerisid kelguretkel ka oma toidunormidega, kusjuures iga mees teataval ajavahemikul erinevas koguses pemmikani ja kuivikuid tarvitas. Katsete tulemusi kasutati edaspidi toidunormide koostamisel.
Koos mõnepäevase peatusega haudeasunduste läheduses oli retke kestuseks kavandatud kuus nädalat, kuid seda lühendati erakordse pakase, küttevarude järjekindla kahanemise ja rajuilma tõttu, mis rühma Crozieri neemelt tagasi ajas.
Dr. Wilsoni ettekandele on nurksulgudes lisatud märkusi ja kilde Cherry-Garrardi päevikust. Olgu öeldud, et see päevik polnud kirjutatud trükis avaldamiseks. See oli eraviisiliste meenutuste privaatne ürik. Päevik kõneleb sündmustest ja muljetest nähtuna isikliku suhtumise vaatevinklist ning säilitab muuseas sellisena inimliku koloriidi, mis hoolikalt on eemaldatud dr. Wilsoni rangelt teaduslikul alusel kirjutatud objektiivsetest märkmetest.
Sellistel märkmetel on mitmekülgne väärtus. Iga isiksus saab ühtedest ja samadest sündmustest omaenda muljed, meenutab nende eri aspekte ja selgitab neid erinevast vaatevinklist. Noor rändur märgib endale üles värsked ja elavad muljed, piiramata neid ametliku ettekande võib-olla vajalikugi tagasihoidlikkusega. Pealegi teatab ta ka üksikasju oma ülemusest, mida dr. Wilson ei võinud või ei tahtnud kirja panna.
Cherry-Garrardi panus ekspeditsiooni on seda enam märkimisväärt, et lühinägelikuna ei saanud ta retkel valitsevates tingimustes kanda prille.
Nende märkmete abil võib lugeja helgemate ja süngemate momentidega täiendada polaaruurijale määratud ametlikku ettekannet, kuhu neid polnud vajadust lisada. Nüüd, kus selle retke kaht ülejäänud osavõtjat enam pole, keelitati Cherry-Garrardi lubama kasutada oma päevikut nii, nagu seda siin ongi pruugitud. Cherry-Garrard võib olla kindel – alusetu on ta peamine hirm, et lubades tsiteerida oma täiesti isiklikke ülestähendusi, arvatakse teda tahtvat ülistada enda osa tolles ekspeditsioonis, selle asemel et rõhutada oma sõprade suurepärast tööd, nende jõudu, püsivust ja rahulikkust, millega nood oma ettevõtmise läbi viisid; avalik