Minu väga ilus eksiil Eestis

JoГЈo Lopes Marques

„Minu väga ilus eksiil Eestis“ on kauaoodatud teine tulemine 13 kuud tagasi trükivalgust näinud ja laineid löönud raamatule „Minu ilus eksiil Eestis”. Autor Joćo Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab. Joćo Lopes Marques on ajakirjanik ja stsenarist, kes on sündinud Lissabonis 1971. aasta augustis ja resideerib 2004. aasta maist Eestis. Endalegi üllatuseks on ta siin elades kirjutanud romaanid „Iberiana“, „Terra Java“ ja „Mees, kes tahtis olla Lindbergh“, millest viimane on juba avaldatud ka eesti keeles.

Euroopale, mis on enamat kui kohanimi, ja palju enamat kui maailmajagu.

EessГµna

Kartmatu Joonas

Mul oli kaks võimalust, kuidas seda eessõna kirjutada. Kas klassikalise distantseerituse ja akadeemilisusega, või siis nii. Nagu on õige, kui lubate. Ebakonventsionaalne João Lopes Marques väärib ebakonventsionaalset eessõna. Sellist, mis ei hoia tema isiklikku elu lahus tema (aja)kirjanduslikust tegevusest. On kirjanduskriitikuid, kes peavad oluliseks ainult seda, mida autor on kirja pannud, muu pole nende meelest tähtis. Õnne neile! Ma loodan, et nad on sama õnnelikud, kui nad paistavad.

Nagu enamik João ustavatest lugejatest juba teab, on ta paljude oma lugude peategelane. Ent olgu öeldud, et eriliseks ja ainulaadseks ei tee teda mitte fakt, et ta on iseenda kangelane, vaid talle omane isetus ja aupaklikkus selle juures, mis annab talle tänuväärse võime näha paiku, kuhu ta satub, ja inimesi, kellega kohtub, värske avatud pilguga.

Ootamatult, selles üha pulbitsevamas infotulvaga uputada ähvardavas maailmas, kutsub João meid kõrvale ja viib meid me enda kodukanti jalutuskäigule. Küllap tunnete lugedes tuttavat kerguse ja põnevuse tunnet, mis valdab rändajat, kes on äsja oma sihtkohta saabunud. Kui kõik paistab kutsuv ja avastamata.

Tutvusin João Lopes Marquesiga 1999. aastal uudistetoimetuses. Capital oli Portugali päevaleht, mida täna enam ei ole ja mis toona vajas hädasti kiiret muutust. Et omanikud tahtsid äri päästa, ei jäänud neil muud üle kui riskida. Nad sattusid õige mehe peale. João’st sai väljaande kõige tundlikumaid teemasid käsitlevate lehekülgede toimetaja. Sellestsamast 20. eluaastates vasakukäelisest dändist, kes nautis juba siis head veini ja oli üha kirglikum rännumees. See oli üks paljudest oma koha otsimise ja üleminekuperioodidest ta elus. Kindel veendumus, millega João oli enne ettepanekut Lissaboni tagasi tulla ja toimetajakoht vastu võtta läinud elama Brasiiliasse, illustreerib kõnekalt tema sügavaimat seesmist tasakaalu: minnes oli ta siiralt uskunud, et läheb sinna igaveseks.

Kuigi alles noor mees, oli ta – eklektilise ja tegusana – juba piisavalt kaua elanud. Ülikoolis oli ta õppinud rahvusvahelisi suhteid, mis tavaliselt päädib diplomaatilise karjääriga. Hiljem läks ta Portugali parimasse ajakirjanduskooli ja valiski lõpuks hoopis selle tee. Kirjutamise. Kui meie teed ristusid, oli ta juba ametis olnud Portugali parimates päevalehtedes, jätnud pooleli ajakirjandusõpingud ja töötanud valitsuses Euroopa asjade komisjoni nõunikuna. Pärast seda oli ta asunud teostama oma tagavaraplaani: ta sõitis Brasiilia reggae-pealinna São Luís do Maranhão’sse elu nautima ja kavatses sinna jäädagi. Ometi otsustas ta jälle kannapöörde teha.

Nüüd kaksteist aastat hiljem tagasi vaadates saan ma aru, et see oli kõigest tagasihoidlik varane algus paljudele João edasistele algustele. Lissabon, Praha, Amsterdam, Tallinn ja järjest enam teisi pikemaid peatusi mujal maailmas. Vahel juhtusin talle helistama, kui ta oli Jeruusalemmas. Või Bangkokis. João’st sai vabakutseline. Teda iseloomustav heroilisus seisnebki peamiselt selles, et ta on lahti öelnud materiaalsetest hüvedest