Hetk

Kristjan Otsmann

Kui praegune koolitaja ja endine ajakirjanik Kristjan Otsmann ei oleks ühel 2002. aasta varahommikul otsustanud argipäeva türanniale lõppu teha, siis tõlgitaks ajajuhtimise käsiraamatuid tänini teistest keeltest. Õnneks läks teisiti ja Kristjani argielust eluga väljatulemise põhitõed on kättesaadavad niihästi tema koolitustel kui ka nüüd nende kaante vahel. Sellest raamatust leiad praktilisi näpunäiteid, kuidas vältida läbipõlemissündroomi, võõrandumist lähedastest ja uppumist hõivetöö mädasohu. Ja kuidas teha nii, et õhtul oleks võimalik hea tuju ja tänuga möödunud päevale tagasi vaadata. Laiemalt võttes saad käesolevast raamatust teada, mida ja kuidas ise ära teha, et Sinu ja Su lähedaste elu muutuks paremaks. „Hetk“ on raamat just Sulle, kui oled märganud, et segadus Sinu ümber ei ole enam ammu sajaprotsendiliselt loominguline.

Sissejuhatus

Lifti ukse juurde kostab ainult prantsatus ja meeleheitlik röögatus, millele järgneb vaikus. Ehmunud koristaja ei julge isegi vaatama minna, mis varahommikuses Postimehe toimetuses juhtus. On kolmapäev, kell näitab 5.49 ning otsuseni, mis keerab mu elu viis aastat hiljem pea peale, jääb veel hetk.

Toimetusesaali kõrval pimedas toas istub väsinud ja närviline 31aastane mees laua taga, millele alles äsja oli kuhjatud kilode kaupa sülearvutit igast küljest piiravaid pabereid. See mees olen mina, Postimehe peatoimetaja asetäitja.

Sekundi murdosa varem olin märganud, kuidas mu töölaualt langeb leht põrandale. Ja seejärel teinegi. Just nagu aegluubis.

Järgneb varing ning suurem osa seni lauda enda alla matnud paberitest leiab end põrandalt. Nende seas osa loodava Postimehe veebi paarisajaleheküljelisest dokumentatsioonist, nelja-viie minu järgmise artikli taustamaterjalid, minu käes proovida oleva telefoni käsiraamat ja paber, milles olen lubanud seda laenatud telefoni hoida nagu oma hingeõnnistust, telefon ise, veidi eemal selle aku, mis eht-houdinilikult oli end vabastanud kaitsvast korpusest, kaks lihapirukat, hetk tagasi terve olnud kruus, veidi pabereid läbi leotavat kohvi – aga õnneks telefonist pisut kaugemal, kuus raamatut, kuhi plaate muusikaga, aga mõned vist tarkvaraga ka – vahet pole, sest mul on kõrini, nii kõrini, te ei kujuta ette, kui kõrini – hulk pliiatseid ja kindlasti veel midagi, mis ülejäänud kuhjast välja ei paista.

Mulle aitab. Ei jaksa enam. Olen väsinud vahel neljateistkümnetunniseks venivatest tööpäevadest, millele ei näi lõppu tulevat. Sageli jõuan tööle enne kuut, et panna end valmis online-toimetuse valvetoimetaja külakorda käivaks tööks või kirjutada Postimehe veebikeskkonna uuendusi kirjeldavat spetsifikatsiooni. Vahel lõpetan millalgi seitsme ja üheksa vahel, kui ajaleht hakkab trükki minema, aga mõnikord ka hiljem, kui pean parajasti mõnd pikemat lugu kirjutama või välja andma järjekordse reklaami uppuva infotehnoloogia erilehe. Kuigi raban tööd teha, venivad päevad üha pikemaks ning ma ise muutun üha ebaefektiivsemaks. Teen ikka rohkem vigu ning närvilisus kasvab, nagu ka vaen minu ja töö vahel. Ja nüüd see varing ka veel.

Pean midagi ette vГµtma veel enne, kui asun paberivaringu tulemusi kГµrvaldama. Lihtsalt ei jaksa enam seda tantsu ja tralli niiviisi kaasa teha.

Olen alati unistanud jumalikust märgist, mis tähena taevas juhataks mulle teed. Kui oleks vaid juhtunud nii, et järsku hakanuks põrandale kukkunud paberitega pimedasse ruumi voolama imelist, soojust ja hellust hinge külvavat valgust. Ruum täitunuks nii heleda valgusega, et poleks saanud silmi lahtigi teha. Seejärel öelnuks mahe, ent jõuline hääl: „Kristjan, võta end kokku, mina olen sinuga ja meil on ees veel pikk ühine tee. Meid ootavad suured teod,“ või midagi muud seesugust.

Jumalike märkidega pole mul eriti vedanud. Neid märke loomulikult on, aga tajun neid peaaegu alati tagantjärele ning suurem osa neist on haigutama ajavalt igapäevased. Valgus jäi tol hommikupoolikul tuppa tulemata, rääkimata minu maailmas kaja