Karlova pruudid

Merle Sild

Väikeses õdusas Karlovas, kus kõik tunnevad kõiki ja naabrite silme eest ei jää miski varjule, on vanas puumajas elavad naised osanud perekonna saladusi läbi aastakümnete hoida. Teadmatusest sündinud valed otsused muudavad kinnisvaramaakleri Maaris Saugase elu üha keerulisemaks. Kui ühel talvehommikul leitakse tema endise naabri, omandireformi hammasrataste vahele jäänud sundüürniku August Arksoni laip, kutsutakse Maaris politseiuurija juurde.

Merle Sild

Karlova pruudid

1

Oli sombune jaanuarihommik, kui Maaris pärast väsitavat pühademelu pisut vastumeelselt, kuid midagi halba aimamata kontorisse jalutas. Läbi laiade udumärgade lumeräitsakate aimdus pilvede tagant tõusva päikese roosakat kuma. Tartu oli rahvast tühi nagu igal unisel südatalvel.

Hommikupoolikuks aja kokku leppinud klient ei olnud müügisolevat maja isegi vaatama tulnud ja Maarise lootus oma rahalist olukorda veidigi parandada libises järjekordselt käest.

Ainult laenukontor Säästuvara oli talle truuks jäänud ning ummistas üha uute hoiatuste ja ähvarduskirjadega väsimatult Maarise postkasti. Tundus, nagu poleks liigkasuvõtjatel enam ühtegi muud muret kui meeletutesse intressidesse kasvanud võlg iga hinna eest kätte saada.

Stressist peaaegu halvatud Maaris ei osanud ega julgenudki enam ühtegi elumuutvat otsust teha. Silmade ees keerlesid kohustuste üüratud rahanumbrid, aga ei ühtegi mõistlikku lahendust. Nüüd tuli lihtsalt vooluga kaasa minna ja endiselt loota, et tekib võimalus õigel hetkel välja ujuda.

Vana Arkson istus rohelise maja viiendas korteris nagu kivikuju, kavatsematagi mujale kolida. Vähe sellest, et mees oma korterit ostjatele näitamast keeldus, vahetas ta eelmisel aastal ka trepikoja lukud, et tülikaid võõraid, sealhulgas ka Maarist, eemal hoida. Juba pikki aastaid vedas Maaris temaga vägikaigast. Isegi politsei vahelesegamine ei aidanud, Arkson suutis välja mõelda üha uusi trikke. Riik oli paljude sundüürnike mured kavalalt enda kaelast ära lükanud, aga vanamees osutus veel kangemaks kui riik, Maaris ja liigkasuvõtjad kokku.

Potentsiaalsed ostjad ei olnud huvitatud vana jonnaka mehega kaasnevatest probleemidest. Nad andsid üksteise järel alla − pärast kokkulepitud mõtlemisaega ei helistanud keegi neist enam tagasi.

Maja hakkas tasapisi väärtust ja kaubanduslikku välimust kaotama ja Arksoni kius aitas sellele igati kaasa. Veetorud lekkisid, ahjud lagunesid ja korstnapühkijat polnud vanad lõõrid ammu enam näinud. Kunagised uhked lillepeenrad olid naati ja võililli täis kasvanud ja kuurikatuse viis eelmise aasta augustiäike. Ainult Arkson ise arvas nähtavasti, et elab oma kaheksakümne ühe eluaastaga veel teist samapalju lisaks. Elujõust tal tõepoolest puudust ei tundunud olevat.

Intriigidesse mässitud üürimaja, millest Maarise sekeldused alguse said, oli olnud ahvatlev võimalus kiiresti ja kergelt rikastuda, kuid uued tuuled muutsid ilusad plaanid pikaks ebameeldivuste jadaks. Seda, et tehing aastateks õhku rippuma jääb, ei osanud küll keegi ette ennustada. Isegi mitte need, kes ennast algusest peale Maarisest targemaks arvasid.

Arksoni rääsunud jonn oli kõikide eludesse pisut sappi lisanud. Tanel, kes naisele toeks lubas olla, ei leppinud enam sellega, et Maaris kõik teenitud summad laenukontori arveldusarvele kuumaksete ja intresside katteks üle kandis. Kui naise sissetulekutest enam ei piisanud, aeg aina kulges ja kusagilt mingit lahendust ei paistnud, kolis mees lõpuks Tammelinna oma vanematekoju tagasi. Ema-isa tiiva all sai rahulikult haavu lakkuda ja kibejat viha pidada.

Kolmekümneselt seisis Maaris silmitsi tõsiasjaga, et on jälle üksi ja ikka veel üürikorteris. Rikkusejahil ringeldes ei olnud ta küllaldaselt aega ega raha leidnud, et mõni uhketest üüripindadest enda omaks teha. Pärast Taneli lahkumist elas ta rõõmutult päev korraga ja unistas imest, mis otsekui nõiaväel tema ellu ilmuks, võlad kustutaks ja purunenud suhted taastaks.

Säästuvara nõusolekuta ei saanud ta rohelise ma