Olla keegi teine

Arvo Möldri

29. detsembril 1951.a. Serga külas, Meremäe vallas, Võrumaal, nägi ilmavalgust pisike poisinääpsuke, kelle edasine elu on kulgenud sedamoodi, et sellest raamat võis saada. Autori eelmine teos “Kuuvirvendus" sündis lastelaste jaoks. Temas on ajastute hõngu ja "Taadu" toimetamist selle keskel… Põliste Setomaa juurtega olles ja suurema osa elust looduslähedast eluviisi mõtetes hoides, sündis kirjutamisainet ka edaspidiseks. Käesolev teos “Olla keegi teine" on raamat sellest, millisena on autor oma kujutlustes näinud ühe Setomaa küla sündi tollel kaugel ajal, kui metsad olid suured…

Arvo Möldri

Olla keegi teine

Ammuste aegade rüpes ühe pisikese Seto küla sündimise lugu…

„Ela niimoodi, et tulijad võtaksid Sinuga kohtumist kui haruldast kingitust…“

    – autor

OLIVIA

Olivia vaatas üksisilmi aknast paistvat metsaalust, kuhu Endu oli kadunud. See polnud esimene kord, kus mees ära minema pidi. Ebamääraseid tundeid ja mõtteid ei õnnestunud maha suruda ja polnud selge, mis temas neid tekitas. Ta oli vaistuga elanud, võttes omaks imelikud mõtted, mis teda valdasid mehe kõrval olles ja tema ära olles. Tema kõrval oli hea. Tundus, nagu teaks ta mehe mõtteid ja räägiks temaga lihtsalt teda vaadates. Piisas mehe peale vaatamisest, et teada mida too asjast arvas. Sõnad enam midagi ei muutnud, mõnda sõna mehe suust ihkas ta sellegipoolest kuulda, ehkki nendest suuremat tulu ei tõusnud. Mehe madal hääl oli rahustav, nii ka täna kui ta minekut mehele kergemaks püüdis teha. „Käin ja vaatan oma jahionnid üle, midagi on tavaliselt ikka vaja lappida. Siis on jahipidamine turvalisem,“ oli Endu napisõnaline. Tavaline kraam, mida kaasa tuli võtta, oli juba eelmistel päevadel kokku pakitud ja tänasel hommikul polnud suuremat kui korraks vaikides maha istuda ja teineteisele silma vaadata. Vaikides oli mees viimaks tõusnud ja tagasi vaatamata õue astunud. Tagasi polnud mees kunagi vaadanud. Naine seda ei oodanud, küll aga ihkas. Võib olla liigagi tugevalt ihkas, sest mees keeras õues end äkitselt ja seiras sõnatult pisikesse aknasse vaatava naise nägu. See mehe silmade ebamäärane pilk jäi naist kummitama. Oleks tahtnud teda tagasi hüüda ja tema najal vaikida. See oleks parim, mis naine soovinud oleks. Ülejäänu võiks olemata olla.

Päeva hääled trügisid tuppa ja nõudsid oma. Et üksindust kergemaks muuta, tuli teha lihtsaid ja tavalisi toiminguid. See aitas mitte küll kohe, aga mõne aja möödudes lahtus üksindus vaikseks igatsuseks. Naine otsis tegevust pisiasjade korraldamises, et täita tühimikku, mille mehe lahkumine tekitas. Pilguheitmine aknasse oli pigem sissejuurdunud tava üksinda majas olles. Sellest ei paistnud peale metsaaluse miskit. Side maailmaga oli olematu, mehe harvad käigud viisid teda naisele tundmatusse asulasse. Kauge metsa piiril olevast külast pärit ja mehega sõnatult kaasa tulnud tüdruk ei ihaldanud inimeste seltsi. Ta oli külas põlatud robustsete näojoonte pärast ja temale ennustas igaüks vanatüdrukupõlve. Tüdruk ei lootnud endale meest leida ja ei valmistunudki selleks. Küla poissmehed ei vaadanud tema poolegi ja tegid tema välimuse kulul nalja. Külla ilmunud võõras mees, kes äkitselt tema vanematelt teda endale naiseks palus, ei olnud ilus, ei olnud ka inetu. Mees rääkis vähe ja pisukese teistsuguse sõnavaraga. Kummalise moega ja soojade silmadega küti moodi mees ootas Olivia „ jah“ sõna, mille ta ka sai. Seda vist pehme silmavaate pärast. Sõnatult ja pisikese kompsuga, läks Olivia ilma pikemalt mõtlemata temaga kaasa, väike ärevus hinges. Peale päevast rändamist mehe seltsis oli selge, et karta pole vaja üldsegi. Mehe juuresolek oli hoopis rahulik ja kindel, ka polnud tulnud küsimuski keelele, kuhu nad lähevad. Kas see oli tähtis? Olivia oli selle küsimuse üle juurelnud, astudes vaikides mehe kannul. Ka selle üle, mismoodi nii äkki tema ellu muutus oli tulnud. Mingi tunne paitas Olivia mõtteid päiksepaistega. Võõras oli ennast Endu