Pikk jutt, sitt jutt
Vello Vikerkaar
Vello Vikerkaar on tuntud Eesti Ekspressi kolumnist, kes kirjutab Eesti elust ja olust: kultuurist, poliitikast, perekonnast ja kõigest muust läbi välismaalase prisma. Ta teeb seda alati mõnusa huumoriga ning märkab sageli detaile, mis jäävad meile märkamatuks. Lõbus olemine raamatu seltsis on tagatud.
 
Vello Vikerkaar tuli Eestisse 1992. aastal. Vello ise meenutab seda aega nii: Ida-Euroopa kohta räägiti Kanadas 90. aastate algul igasuguseid lugusid. Näiteks, et paari Levi’se teksade eest saab seal osta auto. Ja et paki Marlboro eest võib saada ükskõik mis väiksemat kraami. Naised olid väidetavasti ühtaegu kütkestavad ja ohtlikud, võimelised punuma iseäranis salakavalaid võrke. Mõni aasta pärast 1992. aastal siia tulekut abiellusin eestlannaga. Ükski Kanadas liikunud hoiatustest ei osutunud Liina puhul kehtivaks. Hoiatama oleks mind pidanud hoopis tavaliste, kõikides kultuurides ette tulevate abieluprobleemide eest. Näiteks selle eest, et abielludes saad sa paratamatult kaasa terve suguvõsa.”
SUGUVГ•SA KUI PARATAMATUS
“Kui jänes siit majast läheb, siis lähen mina ka!” Mu naise tädi klammerdus puuri külge, sõrmed otsustavalt ümber traatvarbade konksus.
“Paki siis asjad kokku,” ütlesin ma. Näpud puuri teise seina haagitud, sikutasin ka mina, mis jaksasin. “Give me the fucking rabbit!” Ma lähen vihastades tihtipeale inglise keelele üle. Nüüd, puuri küljes rippudes, ma mõistatasin, miks on mulle määratud võidelda 75aastase naisega, kes ei ole nõus ära andma jänest, kes näris läbi maja elektrijuhtmed. Ta polnud mulle isegi sugulane.
Ida-Euroopa kohta räägiti Kanadas 90. aastate algul igasuguseid lugusid. Näiteks, et paari Levi’se teksade eest saab seal osta auto. Ja et paki Marlboro eest võib saada ükskõik mis väiksemat kraami. Naised olid väidetavasti ühtaegu kütkestavad ja ohtlikud, võimelised punuma iseäranis salakavalaid võrke.
Mõni aasta pärast 1992. aastal siia tulekut abiellusin eestlannaga. Ükski Kanadas liikunud hoiatustest ei osutunud Liina puhul kehtivaks. Hoiatama oleks mind pidanud hoopis tavaliste, kõikides kultuurides ette tulevate abieluprobleemide eest. Näiteks selle eest, et abielludes saad sa paratamatult kaasa terve suguvõsa.
Eestis on nii, et kui lähisugulane jääb vanaks, siis kannavad noored tema eest hoolt. Minu Põhja-Ameerika kultuuris on nii, et kui lähedane jääb vanaks, viiakse ta ära vanadekodusse.
Enamasti lähevad nad hea meelega, sest sõltumatus on meie kultuuris nii sissekasvanud vajadus, et keegi ei taha jääda koormaks. Meil ei nähta selles midagi julma, kuigi mõnes mõttes see seda kahtlemata on. Minu silmis on Eesti traditsioon palju inimlikum poeetiline rollidevahetus, noored võtavad hoolitseda vanade eest. Väga ilus. Või vähemasti nii mulle tundus, kuni ma ise polnud reaalsusega silmitsi sattunud.
Ma olin kohtunud oma naise tädiga korduvalt juba enne abiellumist ja teadsin, kui tähtis tegelane ta Liina elus oli olnud. Tädi oli talle lapsepõlves suur eeskuju.
Vanadaam oskas ka olla tõeliselt kena, kui ta end üles lõi ja tänavale promeneerima läks, kõigi naabritega juttu veeretades. Ma teadsin juba majaehitust alustades, et me peame temaga arvestama. Kujutlesin, et lahke vanatädi aitab aeda harida, hoiab lapsi ja jutustab vaimukaid lugusid möödunud aegadest. Sestap ehitasime oma Nõmme majja ka talle väikese korteri, et ta saaks seal rahulikult oma pensionipäevi veeta.
Siit läks jama lahti. Kõigepealt ei mahtunud tema varandus korterisse ära, aga loobuda ta sellest ka ei tahtnud. Tal oli tõeline ladu Nõukogude rämpsu, sealhulgas 53 valget uhiuut baretti, rohkem kingi kui Imelda Marcosel ja ilmselt maailma suurim kogu plekist serveerimiskandikuid verivorstipiltidega. Ta sai kerge närvivapustuse, kui see kraam kaduma läks (ta oli veendunud, et varastati), mispeale ma püüdsin lohutada teda uue televiisoriga vana mustvalge asemel, mille nõukogudeaegne antennipistik ei sobinud uude pessa. “Kao minema sellega!”