Гњksteist

Krister Kivi

Hea Lugu

Eestiga vaid kaudselt seotud raamat räägib maailmast, kus elatakse miljonite keskel, kuid märgatakse neist vaid mõnda üksikut; sümbolitest, mis tähendavad ühel hetkel kõike ja teisel mitte midagi; klammerdumisest ning sellele järgnevast allakäigust. Mida me üksteisest tahame? Miks vapustab mõni inimene meid hingepõhjani, kuid teine möödub jätmata ühtegi jälge? Mis aitab siis, kui miski ei aita – alkohol, tarokaardid või psühhoterapeudid?

To the suckers and the sucked

В В В В Tony Thorne, "Children of the Night"

PГ•LETIK

Interruption

See juhtub öösel. Lennuk on teel, see on olnud teel juba tunde: sadu tonne aastakümnetevanust metalli, tugitoole, juhtmeid ja kerosiini. Õhtusöök on serveeritud ning enamik reisijaid magab, olles sättinud end ülejäänud reisiks sisse nii mugavalt kui võimalik, lastes alla aknakatted ja polsterdades iseenda ning laineri metallkere vahelist ruumi patjade ja tekkidega. On külm, sest lennukit ei köeta piisavalt; läheb veelgi külmemaks, sest lennatakse põhja poole. Salong on tehtud pimedaks. Aeglaselt, väga aeglaselt ilmub eespool veidi vasakul nähtavale rohekas kuma.

Selles kumas, mis pilvedesse tekib, on midagi ligitõmbavat ja samas heidutavat, see on märk inimeste kolooniast kusagil allpool – kalbe linnavalgus, mida võiksid eritada miljonid hallutsinatsioone põhjustavad seened. Selle rohekas külmus on lummav ja samas haiglane, kuid mitte keegi neist, kes vaatab pilvi sel kellaajal altpoolt; mitte keegi neist, kes on ikka veel üleval ja võiks seda teha, pole täiesti terve – ei ööklubi valges maikas baarimees, kes on just äsja tõmmanud kätega läbi oma vahatatud juuste (kiire, kontrolliv liigutus) ja nõjatub nüüd sihitult naeratades vastu letti, ei temast veidi eemal seisev punase parukaga naine, kes on just kummardunud otsima oma käekotist kammi, ega ka sina ise, kes sa oled just tellinud endale veel ühe viina ja kokaga segatud apelsinimahla ning jõudmas sellesse õnnelikku staadiumi, mil enam ei mäletata oma eelmist lauset.

Öö väljas on niiske ja märg, sooja on viisteist kraadi, all jõe ääres hakkavad lahti minema magnooliad. Kevad, mida 2011. aastal on oodatud ebatavaliselt kaua, on viimaks kohale jõudnud.

Klubi on peaaegu tühi – jäänud on vaid see, mis keerleb siin iga öö lõpus: sadakond viinasegusest verest kantud inimest ning suits, läbi mille paistavad peeglid. Kell su käerandmel näitab 3.03. Nüüd tuleb ta su ellu.

Ta siseneb kaadrisse alt, vasakult, ilmudes vaatevälja äkki, justkui väike nõudlik loom ja sa ei saa aru, mida ta tahab. Sa ei tunne teda, sellest saad sa kohe aru, kuid hetk hiljem registreerid sa ära, et ta on pea jagu lühem kui sina ja tundub olevat viiskuus aastat noorem. Füüsiliselt (mitte et sa oleksid liiga valiv, eriti sellisel kellaajal) ei kõneta ta sind esmapilgul peaaegu üldse. Kuid miski ta olekus meenutab eksinud last, kes on tulnud ja sikutab nüüd tähelepanu vajades su kätt. Ta vöö küljest ripub alla väike mänguahv. Ühtäkki saad sa aru, et kuulad teda.

Ta hoiab suu ees oma paremat kätt, olekus ärevus ja elektriseeritus, justkui oleks ta oodanud oma etteastet kes teab kui kaua. Sa vaatad seda huultele surutud kätt ja see on ilus käsi: pikkade sõrmedega, hingelise inimese tüüpi. Siis, otsekui hakkaks kellegi veenis tükkideks pudenema tromb või murduks kusagil kaugel põhjas helesinise liustiku küljest lahti esimesed tükid jääd, jõuavad su ajju katkendid sellest, mida ta räägib. Ta ütleb, et on juba aastaid – jah, alati! – tahtnud sinuga tuttavaks saada. Ja et äkki saadaksid sa ta koju – see pole midagi sellist, mida ta tavaliselt paluks, kuid nüüd, täna öösel, ei suutnud ta enam kauem oodata.

Takso ilmub ööst nagu laukapinnale tõusnud gaasimull; miski, mil pole mingit tähtsust ning mis kaob kümmekond minutit hiljem, otsekui oleks käsi tühjas auditooriumis ta lihtsalt katseks tahvlile joonistanud ja hetk hiljem ära pühkinud – keegi ei näinud pealt ta tulekut, nii nagu keegi ei