Üksteist

Eestiga vaid kaudselt seotud raamat räägib maailmast, kus elatakse miljonite keskel, kuid märgatakse neist vaid mõnda üksikut; sümbolitest, mis tähendavad ühel hetkel kõike ja teisel mitte midagi; klammerdumisest ning sellele järgnevast allakäigust. Mida me üksteisest tahame? Miks vapustab mõni inimene meid hingepõhjani, kuid teine möödub jätmata ühtegi jälge? Mis aitab siis, kui miski ei aita – alkohol, tarokaardid või psühhoterapeudid?