Valge rinne

Eduard Grosschmidt-Suursepp

Valge rinne : kirjeldusi vene kodusõjast kaasaegsete ja isiklike mälestuste põhjal. Sisu: – Mässuliste orjade maa – Kornilovi vandenõu – Kerenski – Venemaa diktaator – Bõhhovi vangla – 25. oktoober – Stavka viimased päevad – Bõhhovi vangide põgenemine – Doni kasakate riik – Taandumine Kubani steppidesse – Võitlusi Jekaterinodari ümber – Kornilovi surm – Kasakad parandavad meelt – Võidujooks naftale – Punaste hirmuteod – Liitlaste tulek Mustale merele – Denikini võidutee – Batjko Mahno – Röövlipealikud rahvakangelaste osas – Lõunarinde varisemine – Valge Siber – Volga kangelane – kindral Kappel – Riigipööre Omskis – Koltšaki üürike hiilgeaeg – Kõuekõmin idast – Mässuleegid tagalas – Hõbeseeklid – Kappel ülemjuhatajana – Reedetud admiral hukatakse – Pihkva valgekaart – Põhja-Lääne armee – Eestlased vallutavad Pihkva – Balahhovitši vägiteod – Batjko ihkab kättemaksu – Judenitš Petrogradi väravail – Kaotatud mäng – Lõppvaatus – Bermondti avantüür – Rinne Põhja-Jäämere ääres – Nurjunud ettevõte – Arhangelski langemine – Parun Vrangell – Lootusetu võitlus – Koduta ja isamaata.

MГ„SSULISTE ORJADE MAA

„Me läbisime külasid, mis riisutud juba Pugatševi poolt, ja paratamatult pidime võtma vaeseilt elanikelt sellegi, mis jätnud neile röövlid.

Nad ei teadnud enam, kelle käsku kuulata. Valitsus oli igalt poolt kadunud. Mõisnikud peitsid end metsades ja röövlijõugud kuritegutsesid kõikjal. Üksikute väesalkade pealikud, saadetuna taga ajama Astrahani poole pagevat Pugatševi, karistasid omavoliliselt kõiki – süüdlasi ja süütuid. Õudne oli selle kahjutulest lagastatud maakonna seisukord.

Ärgu andku Jumal kellelegi näha Vene mässu, mõttetut ja armutut. Need, kes plaanitsevad meil igasuguseid riigipöördeid, on kas noored või jälle ei tunne nad meie rahvast, või on nad kalgi südamega inimesed, kellele omagi kaela hind on kopikas, võõra peanupukene aga – kaalikas.”

Nii kirjutas juba 1836. aastal vene suurpoeet Puškin oma tuntud teoses „Kapteni tütar”, kirjeldades selles Pugatševi mässuaegu Lõuna-Venes.

Vene kodusõda aastail 1917-1920 ületas aga kaugelt kõik Pugatševi-aegse metsikuse, jättes võitlusväljadele, tšeka piinakambreisse, seinaveertesse ja muudesse tapapaikadesse maha üle kolme miljoni laiba, tõendades seega veel kord tohutute vereojade näol suure luuletaja sõnu.

*

1917. a viimane pool tähistab Vene revolutsiooni arenemisloos aega, mil „vabaduse“ mesinädalate joobumus hakkab pisitasa juba kustuma, jättes rahvahulkadesse mõninga pettumusegi kärarikkaist miitinguist, vilka isehakanud rahvatribuuni Kerenski ilukõnede tulevärgist ning lõputust vägikaika-vedamisest kahe peagu võrdse võimu – poolkodanliku Ajutise Valitsuse ning Tööliste ja Soldatite Nõukogu vahel.

Näib kõigiti, et inimesed on tüdinud sõnadest, kõnedest, kõlavaist resolutsioonidest, et kodanik ootab võimudelt kord ka tegusid – revolutsiooni auks ja ta saavutiste kindlustamiseks. Neid tegusid tõttab Kerenski andma oma kuulsa juuli-pealetungiga kõigil rinnetel, suudab viivuks tõesti viia terve vene seltskonna ühisesse vaimustushoogu ning suunab laguneva sõjaväe viimsele rünnakule.

Kuid revolutsiooniline armee puruneb peagi vahuse lainena vastu vaenuvägede tääke Austria ja Saksa rindel ning valgub tagasi kodupiiride poole oheldamatu, metsistunud loomakarjana, mattes igavesti kõik lootused, mida parimad Vene inimesed sellest pealetungist hellitanud. Küll asuvad mitmed tuntud nimega tsaari-kindralid – Kaledin, Kornilov, Aleksejev, Dragomirov, Gurko, Denikin jt. omal riisikol korda looma vanade tuntud abinõudega: nuudiga, väljakohtuga, raudse eelrevolutsioonilise distsipliiniga, ja saavutavad ka märgatavat edu, kuid juba on seegi kõik hilja.

Korralagedusse hukkuvat sõjaväge, kes laviinina tormamas nüüd kodukülade sihis, ei jõua keegi enam vaos hoida ja varsti järgnev enamline võ