PalgasГµdur. Jaht tuumakohvritele
Kalle Klandorf
On aasta 1994. Verinoores Eesti Vabariigis käib võitlus selle nimel, kes kontrollib riigi ühtkasulikumat majandusharu – alkoholiturgu. Illegaalses alkoholiäris ringlevatemiljonite jälgi palgatakse ajama intriigide tõttu tööta jäänud tipp-kriminalist Mändmaa. Ootamatult satub uurija aga olukorda, kus tal tuleb lisaks kaduma läinud viinatehastele otsida ka Venemaalt varastatud tuumakohvreid. GRU ja KGB omakorda värbavad neilt varastatud kohver-tuumapomme otsima Palgasõduri, tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka. Mängusekkuvad rahvusvahelised luure- ja terroriorganisatsioonid. Kas kohvrid õnnestub leida või ähvardab Tallinna linna tõesti tuumaplahvatus? Endine kriminaalpolitseinik ja eriteenistusejuht Kalle Klandorf pakub omakolmandas krimiloos ühe intrigeerivama Estonia hukkumise versiooni. Raamatu (anti)kangelase eluohtlike seikluste kaudu saab autor rääkida sellest, mida taoma värvikast töisestminevikust muidu kunagi avaldada ei saaks.
Kalle Klandorf
PalgasГµdur. Jaht tuumakohvritele
Talumatu puhkus
Inimesele, kes pole harjunud puhkama, vaid on pühendunud tööle ja töö on selline, kus teda kutsutakse välja 24/7, on puhkus koormav, lausa talumatu. Esimesed päevad pole hullud. Korrapidajad helistavad vanast harjumusest öösiti ja siis, kui taipavad, et on eksinud, on neil väga piinlik. Nad otsivad vabandavat jututeemat ning isegi küsivad nõu, mida ühes või teises situatsioonis teha. Alguses helistasid vanad kolleegid ka iga päev, aga mida aeg edasi, seda vähem telefon helises.
Paar korda esimese kuu jooksul käis Mändmaa prefektuuris isiklikku relvaluba taotlemas. Muidugi suhtusid inimesed temasse hästi ja olid vastutulelikud, kuid tekkis ka esimesi arusaamatusi. Kusagilt olid välja ilmunud täiesti võõrad näod, kes näitasid üles ülimat umbusku Mändmaa suhtes, kui kuulsid, kes ta on. Need olid kusagilt maakondadest välja ilmunud politseinikud, kes tundsid ennast ilmselgelt ebamugavalt temaga vesteldes. Tasapisi tundis Mändmaa, et tema kohalolek prefektuuris ärritab juhtkonda ja ka osa kolleege. Esimene ametikohustest vabana veedetud kuu möödus siiski üsna kiiresti. Jõuludeks oli lumigi maha sadanud.
Igal õhtul käis ta naise balletikoolis tunde vaatamas. Päevad vajasid ju kuidagi sisustamist. Mõne aja pärast teadis ta balletist päris palju. Nädalavahetustel saatis ta abikaasat erinevatel rahvusvahelistel balletiartistide konkurssidel, mille žüriis abikaasa oli. Kui naisele tuli kutse minna Berliini või Pariisi või Prahasse balletiartistide konkursile kohtunikuks, ostis Mändmaa samuti pileti ja läks koos abikaasaga. Terve Euroopa tunnustatumad baleriinid ja balletiõpetajad tundsid teda. Nad arvasid isegi, et Mändmaa on kunagi balletis osalenud. Nendega vesteldes rääkis Mändmaa vähe, aga mida teadis, seda ütles. Kõik arvasid, et ta on tugev balletipedagoog.
Ühel ilusal kevadpäeval, see võis olla juba aprilli algus, olid nad koos naisega järjekordsel Pariisi turneel, kus toimus esmaspäevast pühapäevani üleeuroopaline balletiartistide konkurss. Oli kolmapäev ja võistlustel oli puhkepäev. Nad istusid abikaasaga Montmartre'il Place de Tertre'i ääres asuvas Au Cadet de Gascogne'i tänavakohvikus. Ilm oli suurepärane, päikese käes võis olla oma 18 kraadi sooja. Nii istusid nad seal juba mitmendat tundi, jõid punast veini ja vaatasid möödakäijaid, kes tutvusid Place de Tertre'i väljaku tänavakunstnike väljapanekuga. Selline oli nende ühiste välisreiside kõige mõnusam aeg. Rahulikult möödakäijaid vaadata, neid eesti keeles, mida keegi kõrvaline ei mõistnud, kommenteerida või lihtsalt vaikselt istudes ilma ja veini nautida. Mändmaa oli just jõudnud mõtetega selleni, et küllap müüs ka Viiralt siin oma töid ja tahtis sellest oma naisega rääkima hakata. Samal hetkel hakkas ta mobiil põrgulärmi tegema. Tagatipuks kukkus helinaärevusse sattunud telefon veel ka laua alla. Mändmaa sukeldus kohvikulaua alla ja suutis lõpuks mobiili vaigistada. Ta tõstis mobiili