Saamahimu ajel
Ingrid Noll
Juba ammu oli raamatukoguhoidja Karla unistanud pensionäri elust: heita pikali ja lõpuks ometi rahulikult lugeda, elada ainult endale. Nii ta siis 60-aastaselt oma töö linnaraamatukogus lõpetabki. Vaid mõne kolleegiga säilib tal nõrk side ̶̶ kuni ühe saatusliku küllakutseni. Keskpäevaeinel teeb surmahaige ja lastetu lesk Hunter talle ettepaneku: juhul kui Karla hoolitseb pärast tema surma matuste korraldamise ja kirja eest hauakivil, pärib ta veerandi mehe varandusest. Kui hoolitseb surija eest ka enne surma, siis pärib poole varandusest ja kui saadab ta, surija enda soovi kohaselt, teise ilma, siis pärib kogu varanduse koos villaga Weinheimis … Karla rahu on nagu peoga pühitud. „Ingrid Nollil on silmapaistev omadus tabada ka näiliselt täiesti süütus argielus peituvat jubedust. Seejuures on ka negatiivsed tegelased, kelle hirmud ja igatsused on sageli tavalised, tema romaanides väliselt igati usaldusväärsed.“ Sonntags Zeitung Ingrid Noll, sündinud 1935. aastal Šanghais, õppis Bonnis germanistikat ja kunstiajalugu. Ta on kolme täiskasvanud lapse ema ja paljukordne vanaema. Pärast laste kodust lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaallugusid, mis kõik said bestselleriteks. Die Häupter meiner Lieben on saanud Glauseri auhinna ja on ka filmitud, nii nagu paljud teisedki romaanid.
Ingrid Noll
Saamahimu ajel
1
Keskpäevaeine
Kord, aastat kakskümmend tagasi, sain ma juhuslikult kutse pühapäevasele brantšile, aga siis läksid keskpäevased kohtumised juba moest. Võõrustajad tüdinesid sellest, et mõned kutsututest jäid paigale õhtuni ja laud tuli katta enam kui üheks söögikorraks. Seetõttu olin päris üllatunud, leides hiljuti postkastist käsitsi kirjutatud kaardi ühelt endiselt kolleegilt: Hunter Kempner, kellest ma juba ammu ei olnud midagi kuulnud – ja kes oli ilmselt nüüd samuti raamatukogust ära saadetud –, palus mind ühel eelseisval reedel pruukostile. Ehtne vana raamatukoi, mõtlesin. Kes veel peale tema kasutaks tänapäeval eine kohta seda vanamoelist ja eripärast sõna!
Mul oli veel kaks nädalat aega võimalikuks äraütlemiseks, minu tunded võnkusid uudishimu ja vastumeelsuse vahel. Ettevaatuse mõttes tahtsin enne nõustumist veelkord näha üht hauakirja. Mõttesse vajunult uitasin Weinheimi kalmistul. Paaril viimasel kuul ei olnud ma sinna sattunud, olgugi et ka mu enda sugulaste hauad olid just seal. Õhus oli kevadet, ilm oli leebe, linnud siristasid reipalt, värskelt kaevatud haua muld lausa läikis päikesepaistes, öösiti ei võtnud külm enam lilli ära ja need pidasid vastu sama hästi kui vaasis. Eelmisel päeval oli sadanud, libedatel kõrvalteedel tuli olla ettevaatlik, et mitte libastuda. Imestusega märkasin, et ilmastikukindlast materjalist väikesed alasti inglikujukesed olid imekombel paljunenud. Mõnel haual oli näha isegi kaheksat inglit ja mõnel ka Madonnat. Enamus taevastest saadikutest nägid välja võrdlemisi uued ja säravvalged, paar vanemat keraamilist pragulised ja sammaldunud, halliks tõmbunud ja sarnanesid juba mullapinnasega ning muutusid ka ise millalgi tolmuks. Ikka ja jälle pani mind imestama see, et surnuid kõnetati isiklikult: Puhka rahus! Me ei unusta sind! Ma tunnen sinust puudust! Ühele luitunud pärja lindile oli trükitud: Igavesti sinu Sieglinde! Kas siis lähtuti sellest, et surnud võtavad need sõnumid rahulolevalt teadmiseks? Ka surmakuulutustes olen sarnaseid pöördumisi leidnud ja siis ette kujutanud, kuidas surnud teispoolsuses üksteisele ajalehte ette loevad. Selle ettekujutusega ennast lõbustades avastasin jälle need omapärased ja mitte just sõbralikud sõnad hallil graniitplaadil: Jää sinna, kus sa oled!
Oli see möödalask, kas pidanuks seal olema: Jää selliseks kui oled! Ja see soov pidanuks surnul välistama igasuguse võimaluse vähehaaval toimuvaks lagunemiseks ning kõdunemiseks? Uurisin uuesti ees ja perekonnanime – ei mingit kahtlust: siin puhkab tõepoolest sellesama kolleegi abikaasa, kes mulle mõne päeva eest kutsega kaardi saatis. Bern