Varjud liiguvad pimeduses

Ed Vecin

Sisukirjeldus: Fantaasialugude kogumik "Varjud liiguvad pimeduses" sisaldab enam kui poolsada erinevas pikkuses fantaasia- ja õuduslugu, milles on seiklusi, maagiat ja ka seksi. Lugude tegevus toimub tänapäeval, minevikus, tulevikus ja määratlemata aegadel, nüüdses ja muinasmaailmas, tegelasteks lisaks inimestele haldjad, deemonid, surematud, zombid, vampiirid, härjapõlvlased, koerakoonlased ja teised Varjumaailma tegelased. Autor alustas fantaasialugude kirjutamist mõningate rahvasuus liikunud õuduslugude kirjapanekuga. Kuivõrd selliseid pajatusi on siiski vähe, hakkas Ed Vecin neid ise välja mõtlema ja suurem osa neist ongi kogumiku kaante vahel. Kirjaniku loomingut on mõjutanud Poul Anderseni, J.R.R. Tolkieni, Christopher Paolini, George. R. R. Martini ja paljude teiste fantaasiakirjanike teosed. Järgmise raamatuna ilmub autoril tõenäoliselt "Atlantis ärkab ellu", mis kirjeldab kunagiste Atlantise asukate järglaste elu ja võitlusi tänapäeva maailmas.

Cornwalli surematu

Ma istusin Cornwalli poolsaare ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured lained sööstsid mürinal randa ja purunesid miljoniteks päikeses sillerdavateks piiskadeks, murendades samas ka rannakaljusid. Aastasadadega oli rannajoon oluliselt muutunud. Mäletasin seda veel aegadest, mil maanina ulatus mitmeid miile kaugemale Keldi merre.

Olin olnud tuntud korni pealik, kes võitles roomlaste vastu. Mu käes oli relv, kui ilmusid hirmuäratavad viikingid, kuid mingil ajal loobusin vastupanust ja hoopis ühinesin nendega. Aitasin kaasa väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamisele ühtseks impeeriumiks ja sõitsin pikaks ajaks ristisõdadesse. Ameerika avastamise järel passisin piraadina Hispaania kullalaevu. Viimased paarsada aastat olid mul meeles sõdade tõttu: Napoleoni tekitatud korralagedus Euroopas, Krimmi ja Buuri sõjad ning kaks suurt maailmasõda. Nüüd olin varju hoidev Briti ärimees, kes sajandeid kogutud varandusega hoidis enda käes suurt hulka väärtpabereid Suurbritannia, Iirimaa, Kanada, Ameerika Ühendriikide, Uus-Meremaa, Austraalia, Argentiina ja paljude teiste riikide firmades. See tõi mulle igal aastal niigi tohutule varandusele lisa.

Mälestused mulle ei meeldinud. Võib-olla seepärast, et neid oli tohutult palju. Meenutasin möödunut vaid siis, kui see oli vajalik.

Tegelikult tundsin, et mu aeg hakkab ümber saama. Ei, surm oli must veel kaugel. Võis mööduda veel sada või kakssada, aga miks mitte ka viissada aastat. Aga ma teadsin seda kiiresti lähenevat, sest Võim hakkas minu vastu huvi tundma. Lähenes puhastumise aeg ja see pidi tulema mingi õilsa teo kaudu, mida pidin tegema. Olin ju sajandite jooksul tapnud tuhandeid hingi, kelle hulgas oli palju süütud – naisi, lapsi, vanureid. Vajasin lunastust, et pääseda vaevatava hinge surematusest.

Mul oli neeme kaldal väike maja koos majakaga, mille olin ostnud, et seal oodata aega, mil Võim mind kutsub. Siis tuleb tegude aeg. Mul oli aega oodata küllaga.

Uus tutvus

Umbes nelja kilomeetri kaugusel neemest asus üks Cornwalli küla. Selle ja majaka vahel asus mitu suvekodu. Mul jäi silma üks maja, kuhu asusid elama mees ja naine.

Jälgisin neid vahel oma kalju otsas istudes. Mees oli umbes neljakümneaastane, naine temast vähemalt 15 aastat noorem. Nad olid paar, seda järeldasin hetkedest, kui nad käsikäes rannas jalutasid ja ennastunustavalt kallistasid.

Pikkadel päevadel luusis mees rannas, vahel naine kaasas. Teadsin, mida nad teevad: nad otsisid iidseid väärtusi, mida tormid olid lainete seest välja uhtunud. See oli sealmail tavaline, aga see mees paistis olevat ajaloolane või arheoloog.

Kahtlemata märkas paarike mind istumas. Ootasin rahulikult kuni üks neist või mõlemad minuga tutvuma tulevad. Mul oli aega küllaga, neil aga pidi mingil ajal kohtumissoov tulema.

Ühel päeval nägingi naist nõlvakust üles ronimas. Jäin teda oodates rahulikult istuma. Kui külaline mulle lähenes, hakkas temas midagi tuttavlikku tunduma. Ja siis sähvatas äratundmine: mulle meen