Sirli, Siim ja saladused

Andrus Kivirähk

Lüüriline ja südamlik raamat unistustest ja neile truuks jäämisest. Siim ja Sirli elavad oma isa ja emaga tavalises linnamajas. Igaühel neist aga on oma unistuste maailm, mis on neile niisama tõeline ja vajalik nagu igapäevane elugi. Et selle loo autor on Andrus Kivirähk, siis tuleb seal ette ootamatuid ja naljakaid olukordi ning hulganisti imepäraseid juhtumisi. Tegemist on ühe ilusama ja südamlikuma lasteraamatuga, mis on viimasel ajal Eestis ilmunud.

Andrus Kivirähk

Sirli, Siim ja saladused

1

Suvi oli juba läbi, mõne päeva pärast pidid algama kool ja lasteaed, aga isa polnud Siimu ikka veel kalale viinud. Siim polnud sel ega rahul, ta tuli isa juurde, kahvel käes, ja torkas sellega kergelt isa kintsu.

„Ai!” ütles isa. „Mis sul arus on, miks sa mind kahvliga torgid? Kas sa arvad, et ma olen mõni viiner?”

„Ei ole sa kellegi viiner,” vastas Siim pahaselt. „Sa oled isa ja pead minuga kalale minema.”

„Küll me läheme,” ütles isa, aga Siim oli selliseid lubadusi juba küllalt kuulnud ja tähendas kibestunult:

„Läheme, läheme, seda sa räägid alati. Millal me läheme, ülehomme tuleb ju lasteaeda minna!”

„No ega me siis lasteaiapäeval ei pea minema, läheme laupäeval,” seletas isa. „Mis häda sul selle kalaga on! Sa ju ei söögi kala.”

Aga Siim ei lasknud end isa kavalast jutust eksitada, vaid nuias seni, kuni isa andis kindla lubaduse – sel laupäeval minnakse rongi peale ja sõidetakse kalale. Alles siis läks Siim koos kahvliga tagasi kööki ja sõi kartuleid edasi.

Kalale minemise kärbse oli Siimule pähe pannud tema lasteaiasõber, venelane Stjopa. Stjopa käis isaga sageli kalal ning tõi kord koguni lasteaeda kaasa lillelise plekist ämbri, mille sees ujus pisike kala, kelle Stjopa ise olevat püüdnud. Lähemal vaatlemisel selgus küll, et kala on surnud, ning lapsed matsid ta liivakasti. Aga mis see luges! Siim oli Stjopa peale väga kade. Kevadisest rühma lõpupeost saadik oli ta nõudnud, et isa temaga koos kalale läheks, aga isal oli ikka õnnestunud sellest kõrvale hiilida.

Asi oli selles, et isa polnud ise ka kunagi varem kalal käinud, aga häbenes sellest pojale rääkida. Ta ei teadnud kalapüüdmisest mõhkugi. Kusagilt oli ta kuulnud, et tarvis läheb ritva, mille otsa pannakse konks ja selle otsa omakorda vihmauss. Aga see oli ka kõik. Sellepärast oli ta väga mures ning ootas hirmuga laupäeva.

2

Ema ja Sirli sõid köögis. Sirli oli Siimust kuus aastat vanem ja pidi mõne päeva pärast minema neljandasse klassi. Tal oli hobusesaba ning ta kandis sõrmes sinise klaassüdamegasõrmust, mis oli tulnud välja üllatusmuna seest.

„Miks sa sõrmusega sööd?” küsis

Siim laua taha, oma kohale ronides. „Seda ei tohi.”

„Miks ei tohi? Tohib küll,” vastas Sirli.

„Ei tohi. Süües peavad käed puhtad olema. Laua taha ei tohi tulla sodiste kätega.”

„Sõrmus pole sodi,” teatas Sirli solvunult. „Sõrmus on just vastupidi, iluasi!”

„Minul on ka sõrmus sõrmes,” toetas ema tütart. Siim vaatas ema käsi – tõepoolest, nii see oligi! Ka ema oli tulnud lauda, endal käsi sõrmusene.

„Oi, oi, kui mu kasvataja teid näeks,” ütles Siim pilklikult. Olgu ema ja Sirli õnnelikud, et siin ainuüksi tema, Siim, neid korrale kutsub. Kasvataja oleks palju rangem, Siim ise ei hakka ju oma ema ja õde karistama, nad on ikkagi sugulased ja Siimule armsad, olgugi et ei söö puhaste kätega.

„Minu käed on igatahes puhtad,” tähendas ta väärikalt.

„Sa ei saa naiste asjadest aru,” ütles nüüd Sirli pisut üleolevalt. Siim tahtis midagi mürgist vastu pista, aga enne küsis ema:

„Mida isa seal teeb, et ta sööma ei tule?”

„Vaatab televiisorit. Mingid mehed jooksevad seal.”

„See on kergejõustik,” ütles Sirli.

„Siis ma viin talle toidu teise tuppa,” otsustas ema.

„Muidu läheb külmaks.”

Ema hakkas tal