Palun Гµnnelikuks

Mart Kivastik

Absurdisugemetega jutustused «Palun õnnelikuks», «Öö valvur» ning «Valentini päev»

PALUN Г•NNELIKUKS

Ma pean ennast kuidagi sisse juhatama, ma pean kuidagi alustama ja ma alustan kohast, mis on ebamäärane, mis ei ole veel lõpp, kuid on algusest möödas, sest lapsed magavad kõrvaltoas ja mul pole õigust midagi kõva häälega nõuda.

Ma ei ole veel vana, kuid ma ei ole noor, ka selles mõttes on võimalusi vähem. Mu isa on just töölt koju jõudnud, tema raudrüü vedeleb nurgas ja mu noorem vend püüab selle küljest üksikuid juppe korjata. Ma olen Tallinnas käinud tuhat korda enne seda, kui ma naise võtsin, ja paarkümmend korda ka hiljem. Need korrad on üheks halvaks mälestuseks segunenud, millest ma eriti ei tahaks rääkida, kuid esimene kord on mul meeles. Nagu oleks see olnud eile.

Tookord, kauges lapsepõlves, Tallinnast tagasi tulles, meenus mulle mu ema, tema pehmed käed ja see, kuidas ta mind hoidnud on. Mu süda igatses Tartusse tagasi. Ma pagesin number kaks trammile. Oli kevad ja õhk värske, ma rõõmustasin lõpmatult, kui trammist pääsesin. Ma tormasin mäest üles, autodega võidu, ma ei saanud ju trammidega võidu joosta, sest need keeravad ju ära, kuid mu jalatallad kompasid muru mu all, eile oli sadanud esimest kevadvihma, te ju teate, mida see tähendab, isegi vanale inimesele. Aga mina olin ju veel laps! Nii neliteist või. Ma tormasin mööda muru nagu varsake, jooksin Tartu maantee poole, kaugel silme ees virvendas viadukt. Ringteel oleks ma peaaegu auto alla jäänud. Mu süda seiskus, kuid suur isekallutaja pidurdas viimasel momendil. Kui ma silmad avasin, olin silmili asfaldil. Ma ei julgenud üles vaadata. Keegi silitas mu pead. Ma vaatasin. Üleval oli lahke autojuhinägu! Tule püsti, junsu, ütles autojuht. Ta mõistis mind. Ta mõistis mind isegi siin, Tallinnas. Ta sai aru, et ma kiirustan koju, ema juurde. Ma lehvitasin juhile, ja nüüd juba rahulikul sammul, kuigi veidi erutusest värisedes, astusin ma edasi. Kui ma viadukti alla jõudsin, muutus hetkeks kõik pimedaks, kuid juba järgmisel momendil puutusid mu noored varbad rohelist kevadmuru, konnad kargasid rõõmsalt krooksudes kahele poole laiali, ees oli päike ja kevad. Ees oli Tartu.

Nii maantee ääres lonkides ja hääletades jõudsin ma väsidagi. Lähedal polnud ainsatki küla. Lennuväli oli kaugele selja taha jäänud. Istusin murumättale ja avasin kõhnukese marsi. Viimane leivakannikas oligi sinna jäänud. Närisin leivaviilu ja jõin peale värsket kastevett. Palju siis ikka lapsele vaja? Ma olin ju kõigest umbes neliteist. Autod ei peatunud, ma vajusin sügavasse unne. Unes nägin ma üht luupainajalikku lugu. Vist ma visklesin murul, kui magasin.

ma seisin ühe toimetuse ukse taga Julia oli mu loo kenasti ära trükkinud ma ainult kõhklesin kas ma annan esimese või teise ma võin ju öelda isegi selle koha nime nii et keegi aru ei saaks see oli ajakiri „Gnimool” ma närveerisin päris korralikult sest tookord oli mul veel himu seda lugu sinna toppida nii siis ma seal seisin ja tegin nagu oleks julge ja ei läheks üldsegi korda mis ta mulle ütleb keegi jõi kõrvaltoas šampust siis keris sealt laua tagant välja ja kutsus mu kaasa ta ütles tulge kaasa ma olin nii viisakas kurat ma polnud õlut joonud ma olin hambaid pesnud ja habet ajanud ja kuradi kurat nii kui me tema tuppa jõudsime siis ütles ta mulle istuge palun kas sa ikka tead mis tähendab kui öeldakse istuge palun täpselt nii ühe hingetõmbega ja veidi naeratatakse nagu lumekuninganna kui sina ei tea mis tähendab istuge palun puhake jalga ärge muretsege siis ma ütlen sulle et istuge kurat võtaks palun tähendab et ta võtab endale aega kogub selliseid sõnu millega sind kuu peale saata ma pole mingi loll ma saan aru mis ta tahab aga ma olen kõigest inimene ma lootsin et nüüd vahest ainult seekord tähendab istuge palun seda et ma kirjutasin hea jutu et ta ei raatsinud mulle sellepärast varem vastata et tahtis padja alla peita veelkord öösel üle lugeda nagu Dostoj