Unustatud

Rein PГµder

Viimase suure sõja päevil alustavad oma teekonda läände, igaüks ise ajal ja erinevatel põhjustel, kolm eestlast – kodumaad kaitsta ihkav nooruk, põgenemisteekonda pildistav eraklik fotograaf ja kahe lapsega sõja jalust põgenev ema. Sõjakeerises põimuvad nende saatused vahetevahel, et varsti taas lahkneda. Koju tagasi jõuab siiski vaid üks. Kelle vastu neist oli saatus kõige armulisem?

PГµder Rein

Unustatud

LAHKUMINE. Richard

Ärkasin vara, õieti polnud ma sel viimasel ööl suurt magada saanudki, olin muudkui kuulanud vana talukella pikaldast astumist, mis oli nagu ainus elus olevus selles tühjas majas. Hommikupoolne öö oli ometi nii vaikne, nagu ei toimuks maailmas enam midagi ja kogu elu seisaks täiesti paigal või koonduks oma nullpunkti ümber, kõheldes, viibides teadmatuses, kuhu edasi kulgeda. Ka minul, ärkajal, polnud saabuva päeva suhtes veel kindlat teadmist. Üksnes mingi ebamäärasus. Ent kui ma pisut raskesti käiva, sügisesest niiskusest pundunud talumaja välisukse lahti lükkasin, hakkas aeg jälle tiksuma – tundsin kerget tuulehingust, seejärel märkasin idakaares, madala metsa taeval heledamat kuma, mis nõrgalt tuksles, ehkki päikesetõusuks oli veel vara. Aga ma ju teadsin, mille märk see on, ning kui ma kuulatama jäin, enne kui sirelipõõsa kõrvale astuda, hakkas minuni ulatuma katkendlik, madal kõmin, nagu oleks sel kaugel häälel vaev minuni jõuda. Ja see kõmin tundus tõesti olevat lähemal kui õhtul, kui päevi varem, ehkki ma sisendasin endale, et see võib ju ka niiske, uduse varahommiku süü olla. Kuid mu enesepettus kestis vaid hetke. Seda kindlamalt tundsin järgmisel, et mu aeg on tõesti käes.

Ja kui ma siis tagasi niiskel puutrepil olin ning seda ärevat õhku veel korra kuulatasin, tuli kusagilt pimedusest talukass, keda ma paar viimast päeva polnud üldse näinud, ning hõõrus ennast nurrudes vastu mu püksisäärt. Sellest hakkas kohe hea tunne. Nii et talus oli siiski keegi, kes minuga hüvasti tuli jätma, mis tähendas, et üks eluline jääb minust siia ikkagi maha, ja küllap ta saab endaga hakkama, nagu on siianigi saanud, sest kass on kord selline olevus, koer ei saaks mingil juhul, sest tema on oma iseseisvuse inimesele ammu maha müünud.

Tegelikult olin kГµik lahkumiseks vajamineva valmis pannud juba Гµhtul ja oleksin vГµinud siis teele asuda. Kuid Гµhtud on Гјksnes lГµpliku otsuse tegemiseks, pika teekonna alustuseks sobivad ikka vaid hommikud.

Olin selleks hetkeks elanud maal, selles Põhja-Pärnumaa sopis, soode ja võserike vahel asuvas vanemate tühjas talus ligi kuu aega – midagi tegemata, ühtki tööriista liigutamata, lihtsalt eelmise elu jälgi mööda ringi kolades, aega surnuks lüües, aidas ning sahvris olevatest varudest ära elades. Ja samaaegselt olin need nädalad elanud kui kotis – ei ajalehte, naabreid, raadiot, veel vähem inimsuhtlust. Keegi ei aimanudki, et selles tühjas talus võidakse eluneda. Ja õieti polnudki siin kõrvalmaad kedagi, mõnda naabrit või juhuslikku möödujat, kes sisse astunuks.

Mul oli siiski oma liiklusvahend, mootorratas (kui täpne olla, siis DKW Luxus 200, 1929. aasta mudel) valmis pandud; olin selle masina saksa aja algul ostnud, tegelikult mitteametlikus korras soetanud, ehkki omaenese teenistuse arvelt. Masin polnud registreeritud ja mingit juhiluba mul polnud. Kuid nüüd polnud selle üle mõtet muret tunda, sest kes mind niisugusel ajal kontrolliks! Tsikkel oli mul peidus majalähedases ristikheinarõugus, rõuguredeli all, sest puukuuris seda hoida olnuks ohtlik. Jah, ka ristikhein jääb siia, rõukudesse mädanema, ja see oli olnud veel isa üks viimaseid töid talus. Ta oli seda teinud ennast ületades ja küllap vist ainult töö enda pärast, sest taluhobust polnud tal juba mõnda aega. Ema oli lahkunud pisut varem, saksa aja algul. Nõnda oligi maja tühjaks jäänud, kuni ma linnast vaikselt siia taandusin. Seega polnud mul kedagi, kes minu pärast kurvastaks või minu peale mõtleks, kui välja arvata need hooned, lapsest peale igitut